Valentin Krasnogorov

 

HAKKAME SEKSIMA!

(Давай займемся сексом!)

 

Näidend kahes vaatuses

 

 

 

 

 

Contacts:

Valentin Krasnogorov:

Tel. +7-951-689-3-689

+972 53-527-4146,  +972 53-527-4142

e-mail:  valentin.krasnogorov@gmail.com

http://krasnogorov.com/english/

 

 

 

 

 

Vene keelest tõlkinud Toomas Kall.

2010

 

 

© SA Eesti Teatri Agentuur

(Telliskivi 60a, hoone C1, Tallinn 10412; tel 6282342; e-mail tekst@teater.ee)


 

Tegelased:

 

MEES

NAINE

ÕDE

PROFESSOR

NEIU

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


ESIMENE OSA

 

Lava võib põhimõtteliselt kujutada endast tühja ruumi. Vajalik sisustus on puhtalt abistavat laadi: laud, mõned toolid, tugitool jms.

MEES loeb raamatut. Tuleb NAINE. MEES loeb edasi. NAINE läheb välja, tuleb uuesti. MEES loeb edasi.

 

NAINE: Kuule, hakkame seksima.

MEES: Hakkame. (Loeb edasi.)

NAINE: Kuuled või? Hakkame seksima.

MEES (endiselt): Hakkame.

NAINE (raputab MEEST õlast): Ma ütlen sulle – hakkame seksima!

MEES: Mida tegema?

NAINE: Seksima!!

MEES: Kohe praegu või?

NAINE: Miks mitte?

MEES: Las ma loen vähemalt lehekülje lõpuni.

NAINE: Aga kui ma tahan praegu?

MEES: Mis sul hakkas?

NAINE: Mitte midagi. Kas sa oled vastu?

MEES: Mina? Ei ole. (Loeb edasi.)

NAINE: Noh?

MEES: Mis noh?

NAINE: Sa ütlesid, et sa ei ole vastu.

MEES: Mille vastu?

NAINE: Selle vastu.

MEES: Mille selle?

NAINE: Pane raamat ära, muidu ma viskan selle aknast välja.

MEES: Raamat ei puutu asjasse.

NAINE: Ma tean, et ei puutu. Aga sa ju ei taha, et ma sinu aknast välja viskan?

MEES: Ütle, mis sa must tahad?

NAINE: Ma ju ütlesin – hakkame seksima.

MEES: Sa segasid mind just kõige huvitavama koha peal – mees hiilib, püstol käes, naise voodi juurde.

NAINE: Minu voodi juurde küll keegi ei hiili.

MEES: Siis on hästi.

NAINE: Ma ei ole kindel.

MEES (piilub vargsi raamatusse): Ma arvan, ta tapab nüüd naise ära.

NAINE (rebib MEHE käest raamatu ja viskab nurka): Ma tapan praegu sinu ära.

MEES: Mis sa minust tahad?

NAINE: Mitte midagi. Naine ei peagi tahtma. Sina peaksid tahtma.

MEES: Mulle tundub, et sa oled väga närviline.

NAINE: Ma olen täiesti rahulik.

MEES: Kas tööl juhtus midagi?

NAINE: Kas seksitakse ainult siis, kui tööl midagi juhtub?

MEES: Ei. Mitte ainult.

NAINE: Jumal tänatud. Ma hakkasin juba mõtlema, et sul ei juhtu tööl kunagi midagi.

MEES: Mulle tundub, et praegu ei ole õige aeg, ja siin ei ole õige koht.

NAINE: Sul ei ole seksi jaoks kunagi õige aeg ega õige koht.

MEES: Keegi võib tulla…

NAINE: Praegu me oleme veel üksi. Sellepärast ma sind tagant torgingi.

MEES: Sa ju näed, et siin ei ole sobiv miljöö.

NAINE: Aga mis miljöö sinu arust sobiks? Miks see peab olema ainult abieluvoodis, alati ühel ja samal kellaajal, nädala lõpus, kümme minutit pärast seda, kui tuli on kustutatud? Miks mitte hommikul, miks mitte päeval? Miks alati pikali? Miks mitte püsti või istuli? Miks mitte põrandal või laua peal? Miks mitte pesumasina peal? Miks mitte kiigel? Miks mitte okastraadikera otsas? Miks mitte küünlavalgel? Miks sa ei võta mind äkitselt, eksprompt, siis, kui ma ei oota, ja seal, kus ei ole mugav? Miks alati kodus, soojas ja mõnusas, enne magamajäämist haigutades, ikka igavesti ühes ja samas voodis?

MEES: Sellepärast, et voodis on mugavam.

NAINE: Mugavam? Miks siis kallistused auto kitsal tagaistmel, või metsas sipelgapesa otsas, või külmas pimedas trepikojas jäävad eluks ajaks meelde, aga abikaasa õrnused kodus, pehmes, laias, mugavas, seksimõnude jaoks ideaalselt kohandatud voodis on kümne minuti pärast meelest läinud?

MEES: Sellepärast, et… Ma ei tea, miks.

NAINE: Miks sa ei tule siis, kui ma nõusid pesen, ja ei võta mind tagant? Miks sa mind ei varitse, mind taga ei aja? Miks ma võin alati kindel olla, et sa ei tee mitte midagi ootamatut? Miks mitte sümfooniakontserdil? Miks mitte võõras korteris, kuhu iga kell võidakse tulla?

MEES: Just siia võidakse iga kell tulla.

NAINE: Ja las tulevad. Las lõpuks juhtub ka midagi. Ma ei taha, et vältimatult, paratamatult korduks üks ja seesama. Ma tahan midagi ettearvamatut. Ma ei taha teada, mis mind ootab täna õhtul. Võib-olla kohtumine sõbrannaga kohvikus, aga võib-olla peoõhtu sõprade pool… Või ma jalutan vaikselt üksinda pargis, või puhkan tugitoolis, raamat käes, või kohtan kedagi kogemata pimedas rannas tähtede valgel… Säravate tähtede ja musta salapärase taeva all … Valge liiv, kohavad lained, mulle varem tundmatute käte kuumad kallistused, need käed uurivad ahnelt uut, neile veel tundmatut keha, ning see – minu keha, mis ootab kannatamatult kohtumist nende kätega… Aga seda kõike ei ole ega tule, ja ma tean täpselt, mis juhtub täna, ja homme, ja ülehomme, ja võib öelda, et mu elu on juba otsas, sest ma tean juba kõike, kõik on juba läbi elatud, ja mitte midagi uut ei tule enam kunagi. Ma mitte ei ela, vaid ainult virelen, ma loen ühe ja sama raamatu ühte ja sama lehekülge, ja mul on nii igav, igav, igav… Mul on nii igav! Hakkame seksima.

MEES: Jumal hoidku, jälle?

NAINE: Kas me siis juba seksisime?

MEES: Kas täna või üldse?

NAINE: Mis üldse on olnud, ma enam ei mäleta. Midagi pole olnud. Ja ei tule ka. On ainult see, mis on praegu. Miks me elame ainult minevikule või tulevikule? Miks me ei võiks proovida elada olevikus, elada praegu, ja et see „praegu“ teeks meile rõõmu? Hakkame…

MEES: …seksima.

NAINE: Jah. Vahelduse mõttes.

MEES: Ma ei tunne sind ära. Ka sinu väljendused on kuidagi küünilised. Avameelsed ja alasti. „Hakkame seksima“.

NAINE: Aga mida ma sinu meelest peaksin ütlema? „Hakkame armastama“? Armastama? Kas sulle ei tundu naljakas? Ega piinlik? Kas see ei kõla küüniliselt? Ja pane tähele, et sõna „alasti“ kõlab sul etteheitvalt. Parem oleks „riides“. Näiteks mantel seljas. Kõik nööbid kinni.

MEES: Viisakas seltskonnas ei räägita seksist.

NAINE: Võiks arvata, et viisakas seltskonnas seda ei tehtagi.

MEES: Tehakse, aga ei räägita.

NAINE: Keegi meist pole kõigepealt mitte direktor, ega õpetaja, ega insener, ega arst, ega parlamendiliige. Kõigepealt me oleme mehed ja naised. Miks ei tohi sellest mõelda ega rääkida? Miks ma pean häbenema seda, mis on loomulik? Seda, mis pakub naudingut?

MEES: Sa ei pea häbenema, aga sa ei pea ka rääkima.

NAINE: Millest siis viisakas seltskonnas räägitakse?

MEES: Ma ei tea. Rahast.

NAINE: Sa tahad, et ma hakkaks sinuga rahast rääkima? Sellest, mida sa nimetad oma palgaks? Olgu peale, räägime siis rahast.

MEES: Ei, ärme räägi.

NAINE: Ja mis on küünilist sõnades „hakkame seksima“? Jaa, avameelne – ma olen nõus. Aga seks on ju fakt. Osake elust. Osake argielust. Osake meie armsast, õdusast, igavast, nukrast argipäevast. Ise sa ju ütled: „Hakkame sööma“. Miks siis mina ei või öelda: „Hakkame seksima“? Hakkame telekat vaatama. Sõidame poodi. Läheme kinno. Hakkame seksima. Viime prügi välja. Mina hakkan pesu pesema. Helistame sõpradele. Hakkame…

MEES: Aitab!

NAINE: Lükkame kapi teise kohta. Ostame teekannu. Hakkame seksima. Heidame magama. „Heidame magama“ – kas see kõlab ka küüniliselt?

MEES: Oleneb, kellega.

NAINE: Oma mehega.

MEES: Mehega ei kõla küüniliselt.

NAINE: Mehega ei kõla üldse.

MEES: Ütle siiski – on sul tööl midagi pahasti?

NAINE: Mul on kodus pahasti. Kodus mul mitte ainult et ei seksita, vaid ei lubata sellest ka rääkida.

MEES: Miks me peaksime sellest rääkima?

NAINE: Just sellepärast, et me seda ei tee. Ja millest mul veel oleks rääkida? Lastest, keda mul ei ole?

MEES: Mis sul täna viga on?

NAINE: Mitte midagi. Täna ma tahan rääkida seksist, veel kord seksist ja ainult seksist. Kas või täna. Kas või ainult rääkida. Kogu elu ma olen selle koha pealt vait olnud. Ma olen rääkinud kõikidest maailma asjadest. Ma olen rääkinud Beethovenist ja turuhindadest. Seelikutest ja Prantsuse maalikunstist. Linnajuhtide valimistest ja oma ülemuse lipsust. Kas siis tõesti Beethoven, Prantsuse maalikunst, turuhinnad, seelikud, linnajuhtide valimised ja ülemuse lips huvitavad sind ja mind rohkem kui seks?

MEES: Seelikud huvitavad sind.

NAINE: Sind ka.

MEES: Mind huvitab naistes kõik.

NAINE: Jah. Kõik, mis jääb ülespoole põlvi ja allapoole vööd.

MEES: Ma olen normaalne mees.

NAINE: Ma tahaksin selles veenduda.

MEES: Sa oled oma väljendustes ikka väga vaba.

NAINE: See on hea. Kui ma kasvasin, mind ahistati ja pitsitati. Seks oli keelatud. Sellest ei räägitud. See oli kõlvatu. Sellega tegeldi ainult öösiti. Kardinad all ja tuli surnud. Et keegi ei näeks, sa ise ka mitte. Hommikul ei tohtinud seda meeldegi tuletada. Tööl ei tohtinud seda arutada. Me olime ilma soota. Jalgade vahel meil ei olnud mitte midagi. Aga nüüd tehakse seda valges. Nüüd näidatakse seda kinos. Kirjutatakse lasteajakirjades. Ükspäev ma leidsin koolitüdrukute ajakirjast kakskümmend kaks nõuannet, kuidas kasutada antibeebipille. Aga mina lugesin sellest alles nüüd.

MEES: Mida sa siis ikkagi tahad?

NAINE: Vabastada seks keelu alt. Vabastada patust. Eemaldada saladuskate. Lõpetada ümbernurgajutud. Nimetada asju nende õigete nimedega. Liige. Orgasm. Tupp.

MEES: Sa oled hull.

NAINE: Jah, ma kordan kakskümmend ja kakssada korda sõna „tupp“, kuni ta omandab neutraalse, steriilse, meditsiinilise tähenduse. Kuni sa enam ei reageeri sellele sõnale, kuni inimesed ei hakka seda kuuldes enam itsitama, labasuse pärast pahandama või erutuma. Tupp, tupp, tupp…

MEES: Jää vait!

NAINE: Tupp, tupp, tupp…

MEES: Sa oled hull.

NAINE: Aga sina oled valevagatseja. Puritaan. Mis sulle veel rohkem meeldib kui tupp? Mida sa kogu aeg unes näed? Mida sa muuseumides maalidel kõige tähelepanelikumalt uurid? Mis sul naise juures kõige tähtsam on? Kas silmad? Või naeratus? No vasta mulle ometi!

MEES: Sa oled hull.

NAINE: Ma tean. See elu ajab hulluks. Ja kas ma olengi üldse elanud? Mida ma olen näinud? Mida ma olen kogenud? Kodu – töö, kodu – töö, kodu – töö… Aga mis on olnud kodus? Mis on olnud tööl? Kus on elu? Mille peale see on läinud? Nii jääbki ainus võimalus – püüda kas või seksides unustada oma pisiprobleemid, mida sa jälestad, aga mis sind sellest hoolimata painavad ja kägistavad. Teha nii, et sa kas või veerand tundi iseennast ei vihka. Kas või üürikese hetke ei arutleks. Ei meenutaks. Ei mõtleks. Ainult tunneks. Elust rõõmu. Naudingut. Õnne võtta ja olla võetud. Mees ja naine on alati sõjajalal, ja seks on ainus vaherahuhetk, ainus vastastikuse mõistmise ja külgetõmbe ala. Ainus silmapilk, kui sa ei tunne ennast üksi. Ühinemise akt, eluga leppimise tund, armastuse illusioon, õnne viirastus, võimalus ennast kehtestada.

 

Paus.

 

MEES: Kuule, kui sa tõesti nii kangesti tahad hakata minuga seksima…

NAINE: Miks sa arvad, et sinuga?

MEES: Sa ju ise ütlesid, et „Hakkame seksima“.

NAINE: Aga ma ju ei öelnud, et „sinuga“. Lihtsalt „hakkame seksima“.

MEES: Lihtsalt?

NAINE: Lihtsalt.

MEES: Kellega?

NAINE: Kas sul on kedagi, kellega sa võiksid seda teha, peale minu?

MEES: Praegusel hetkel ei ole.

NAINE: Aga mõnel muul hetkel?

MEES: Teoreetiliselt – kellega iganes.

NAINE: Jätame teooria, võtame praktika.

MEES: Ma olen väsinud sinu pealekäimisest.

NAINE: Vaene, õnnetu mees. Ta on seksimisest surmväsinud. Kõige järgi otsustades elu lõpuni väsinud.

MEES: Tead, ma olen sellest tüdinud. Võib-olla sina peadki mind oma meheks, aga mina sind oma naiseks küll ei pea. Ja ma ei mõtlegi hakata seksima võõra naisega.

NAINE: Aga kust sa üldse võtad, et ma tahan hakata seksima?

MEES: Aga mida sa siis tahad?

NAINE: Mitte midagi. Selles ongi kogu probleem. Ma ei taha mitte midagi. Mul on igav. Iga päev üks ja seesama. Küll mul on igav…

MEES: Miks sa mind siis jälle tund aega oma jutuga piinasid? Milleks sulle seks, kui sa seda ei taha? Et mind kiusata?

NAINE: Kas mina ei tohigi rääkida? Ma olen ju sinu naine!

MEES: Jäta mu hing rahule! Sa ei ole minu naine! Ma vihkan juba seda sõna – „naine“! Naine on mu elu ära rikkunud! Naine on mu hulluks ajanud! Jää vait! Jäta mind rahule! (Ära.)

NAINE (üksi): Veel natuke, ja ma lähen juba lõplikult hulluks. Peab ennast päästma. Peab midagi muutma. Nii ruttu kui saab… Enne kui on hilja. Nii ruttu kui saab… Mida teha? Mida teha?

 

Tuleb PROFESSOR.

 

PROFESSOR (tulles): Mida teha? Ma ütlen teile. Hakkame seksima.

NAINE: Ettepanek on natuke ootamatu.

PROFESSOR: See ongi hea. Seksi ei planeeritagi ette. See on hea ainult improviseerides, see peab olema äkiline nagu tuulispask ja ootamatu nagu maavärin. Ta peab rabama meid siis, kui selleks polnud lootustki, ja seal, kus see tundus ilmvõimatu. Olete nõus?

NAINE: Nõus.

PROFESSOR: Hakkame siis pihta.

NAINE: Mitte nii kiiresti.

PROFESSOR: Aga te ju ütlesite, et te olete nõus.

NAINE: Ma olen põhimõtteliselt nõus. Ja mitte teie ettepanekuga, vaid teie sõnadega tuulispasast ja maavärinast.

PROFESSOR: Kui te olete põhimõtteliselt nõus, siis hakkame pihta. Üksikasjad kooskõlastame tegevuse käigus. Või kui tegevus on lõppenud.

NAINE: Mul ei ole aega.

PROFESSOR: Mul ka. Sellepärast ei maksa seda raisata. Kohe alustamegi.

NAINE: Kohe ma ei ole harjunud. Tarvis on aega.

PROFESSOR: Tühi jutt. Mõelge nii, et teid on tabanud tuulispask.

NAINE: Ja meil ei ole tõesti aega. Öelge, mis kell praegu on?

PROFESSOR: Jätke nüüd. Kes siis seksib, kell käes?

NAINE: Kust te võtsite, et ma üldse tahangi seksida?

PROFESSOR: Seksida tahavad kõik.

NAINE: Ainult mitte mina.

PROFESSOR: Mida teie siis tahate? Saksa keelt õppida?

NAINE: Mitte midagi. Ja igatahes mitte seksida.

PROFESSOR: Kas te ei taha üldse või antud hetkel?

NAINE: Üldse.

PROFESSOR: Ja sellepärast te mind kutsusitegi?

NAINE: Mina? Mina ei ole teid kutsunud. Kes te sihuke üldse olete?

PROFESSOR: Mina olen psühhiaatria, psühholoogia ja sotsioloogia professor. Seksuoloog ja seksuaalpatoloog. Ravin, konsulteerin, praktiseerin. Võtan maha komplekse, sisendan enesekindlust, vabastan kammitsatest. Tõrjun frigiidsust, kõrvaldan impotentsust. Rahuldan rahuldamatuid. Töö on raske. Tohutult on väljakutseid. Nii väsitav.

NAINE: Te olete arst?

PROFESSOR: Mitte päris. Ma olen seksikonsultant – õpetan, annan nõu, aitan probleeme lahendada. Ravin kõiki haigusi.

NAINE: Miks kõiki, kui te olete ainult seksispets?

PROFESSOR: Sellepärast, et kõik haigused tulevad vähesest seksist. Kas te nüüd saate aru, miks te ennast halvasti tunnete?

NAINE: Miks te arvate, et ma ennast halvasti tunnen?

PROFESSOR: Te ütlesite, et te ei taha seksida. See on üks hullumeelsuse liike.

NAINE: Te arvate, et ma olen ebanormaalne?

PROFESSOR: Ei, seda ma ei öelnud. Hullumeelsus on norm, sest me kõik elame hullumeelses maailmas. Ebanormaalne on see, kes on normaalne. Aga ma teen teid terveks.

NAINE: Kuidas?

PROFESSOR: Mul on universaalne ravim: seks kolm korda päevas. Söömise asemel.

NAINE: Mina olen nõus.

PROFESSOR: Suurepärane. Aga haige peab olema täiesti terve, et seda ravimit kasutada. Kas te olete terve?

NAINE: Olen küll.

PROFESSOR: Aga siis teid ju polegi vaja ravida. Nii et hakkame lihtsalt seksima. Teate, kuidas see käib?

NAINE: Ma teadsin küll, aga enam ei mäleta.

PROFESSOR: Kas teil mees on?

NAINE: Mees ja seks on kaks iseasja. Ja pealegi pole ma kindel, kas mul mees on.

PROFESSOR: Kuidas, te ei tea isegi seda, kas teil on mees?

NAINE: Ma ei tea, kas ta on mees.

PROFESSOR: Kallis, ma näen: te peate alustama uut elu. Ja ma aitan teid. Mitte keegi siin ilmas ei tea, mis on seks. Ainult mina. Ma olen enda täiesti sellele pühendanud. Ma andsin sellele oma parimad noorusaastad. Ma uurisin seda raamatukogudes ja arhiivides, loengutel ja muuseumides, konverentsidel ja seminaridel.

NAINE: Ja mujal mitte kuskil?

PROFESSOR: Kui te peate silmas vulgaarset praktikat, siis see sobib võib-olla asjaarmastajale, kuid mitte tipptasemel professionaalile. Te ei kujuta ette, kui rikas maailm teie ees avaneb, kui ma hakkan oma teadmisi jagama! Ürgaja seks. Antiikaja seks. Vana-Egiptuse, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma seks. Keskaja seks. Renessansiaja seks. Barokne ja klassitsistlik seks. Romantiline seks. Nüüdisaegne seks. Idamaade seks. Prantsuse seks. Kõigi maade, aegade ja rahvaste seks. Kõike seda me hakkamegi praegu tegema.

NAINE: Kõike korraga? Ma ju ütlesin teile selge sõnaga – mul ei ole praegu tahtmist.

PROFESSOR: Me teeme õppimise mõttes. Akadeemilises plaanis. Algkursus nelisada kaheksakümmend tundi. Omandame teoreetilised alused. Ajaloo. Sotsiaalsed aspektid. Praktilised rakendused. Tantra ja Kamasuutra. Pildid. Filmid. Füsioloogia ja psühholoogia. Hügieen ja tehnika. Harjutused. Hääle, käte, jalgade treening. Me õpime karjuma. Ohkama. Oigama. Vastu panema. Lõdvestuma. Anduma. Teesklema.

NAINE: Teeselda ma oskan niigi.

PROFESSOR: Ma õpetan teid teesklema nii, et te jääte ka ise uskuma.

NAINE: Ja kui ma selle kõik ära õpin, mis siis?

PROFESSOR: Siis on seesama, mis praegugi. Aga kõike te ei õpi iialgi ära. Seks on üüratu teadus. Teadus, mis toob õnne. Kogu elust ei piisa, et seda ära õppida, isegi kui alustada väiksest peast ja jätkata õpinguid kõrge vanaduseni. See aine tuleb viia kooliprogrammi. Miks seal õpetatakse algebrat, mida mitte kellelgi mitte kunagi tarvis ei lähe, aga mitte seksi, mida on kõigil alati tarvis? Kas teil on läinud kunagi tarvis Newtoni binoomi?

NAINE: Mitte kunagi.

PROFESSOR: Aga seks on alati ja igal pool seal, kus meiegi. Ta saadab meid kogu elu. Ta soojendab meid talvel ja jahutab kuumal suvel. Ta rahustab meid, ja samas ei lase rahuneda. See on võlujook, mis annab meile nooruse- ja õnnetunde. Sellepärast me suhtumegi temasse nii hellalt.

NAINE: Praegu on see mulle vastik.

PROFESSOR: Ärge petke mind ja iseennast. Teile pole vastik mitte seks, vaid teie partner. Vahetage partnerit. Kolm korda päevas. Alustage juba täna. Ma õpetan teile kõike. Otsekohe. Te olete ilus naine, te peate olema õnnelik. Minu visiidid on kallid, aga teid ma olen valmis tasuta õpetama.

NAINE: Mina arvasin, et niisugustel juhtudel maksavad õpetajad, mitte õpilased. Ja ma ei ole teid ka kutsunud.

PROFESSOR: Kutsusite või ei kutsunud, mis vahet seal on? Võtke arvesse, et meil on vähe aega. Üks, kaks, kolm, läks!

 

Paus.

 

NAINE: Aga millest me alustame?

PROFESSOR: No näete nüüd, te ei tea isegi, millest alustada. Üks, kaks, kolm, läks!

 

Paus.

 

         Üks, kaks, kolm!

NAINE: Laske olla. Kui te oleksite mulle õpetanud…

PROFESSOR: Mida?

NAINE: Kuidas teistmoodi elada. Mitte nii, nagu praegu. Paremini. Mõistlikumalt.

PROFESSOR: Teistmoodi elada? See on väga lihtne. Selleks peab elama teisega. Teile tundub minu mõte lame nali, aga nii see just ongi. Ennast te enam ümber ei tee – tähendab, iseenesest te elaksite ikka samamoodi edasi nagu seni. Aga kooselu kellegagi sunnib teid elama teisiti.

NAINE: Halvemini või paremini?

PROFESSOR: Kindlasti halvemini. Aga teisiti. Ja seda te ju tahategi.

NAINE: Ma ei tea isegi, mida ma tahan. Ma tean ainult, mida ma ei taha. Elada siin. Elada nii. Tühiselt, igavalt. Üksikult. Inimesed on omaette ja pöörased. Nende lemmiktegevus on üksteist piinata. Ma tahan siit põgeneda. Kas teile ei tundu, et kõik inimesed on peast segi?

PROFESSOR: Mitte ei tundu, vaid nii see ongi. Nii et põgeneda pole kuskile.

NAINE: Aastad lähevad – kõik ühesugused, nagu vennad, ainult et iga järgmine on järjest jubedam, lõpp läheneb, ja ma küsin endalt – milleks ma olen elanud? Ja kas ma üldse olengi elanud?

PROFESSOR: Kallis, elul ei ole ja ei saagi olla eesmärki, peale elu enda jätkamise. Teiste sõnadega, elu eesmärk on seks. Seks on elu kindlustamine, jätkamine ja võidukäik. Me oleme sipelgad, aga loodus ei kanna hoolt üksiku sipelga eest. Looduse ülesanne on säilitada sipelgapesa.

NAINE: Ma põlgan inimsipelgapesa.

PROFESSOR: Sipelgapesa? Meie ühiskond ei ole seda komplimenti ära teeninud. Sipelgad töötavad kõik ühel nõul, aga meie oleme konkurentide ühiskond, kus igaüks on teisele hunt.

NAINE: Ma olen oma probleemidega täiesti puntras.

PROFESSOR: Võtke lihtsamalt. Kõik probleemid tulevad seksist. Õnnelik seks – õnnelik elu, nurjunud seks – nurjunud elu. Kogu lugu. Kas teie seks on õnnelik?

NAINE: Ei ole.

PROFESSOR: Aga elu?

NAINE: Ei ole.

PROFESSOR: Mida oligi tarvis tõestada.

NAINE: Sellepärast ma tahangi põgeneda. Selle elu eest.

PROFESSOR: Põgeneda? Ausalt öelda, mina tahaks ka. Kellega te põgenete?

NAINE: Üksi. Kuigi parem oleks kellegagi koos.

PROFESSOR: Kahekesi on muidugi parem.

NAINE: Miks me ei võiks koos põgeneda?

PROFESSOR: Mina küsin endalt sedasama.

NAINE: Ja mis te endale vastate?

PROFESSOR: Peaks põgenema. Seda ma pakkusin teile kohe, kui ma tulin.

NAINE: Kohe, kui te tulite, te pakkusite, et hakkame seksima.

PROFESSOR: Seks ongi elu eest põgenemine.

NAINE: Ja mina mõtlesin, et see ongi elu.

PROFESSOR: Ärme nüüd vaidle, meil on vähe aega.

NAINE: Kas te siis võtate mind kaasa?

PROFESSOR: Ma olen valmis teid röövima, varastama, ära viima, kätel minema kandma.

NAINE: Kuhu?

PROFESSOR: Mitte kuskile.

NAINE: Selles ongi kogu küsimus.

PROFESSOR: Aga põgenema peab.

NAINE: Kuhu?

PROFESSOR: Pole tähtis. Peaasi on mitte toppama jääda. Mitte mõtlema jääda. Mitte ringi vaadata. Andke käsi.

NAINE: Kas kohe või?

PROFESSOR: Muidu võivad tulla. Siis on hilja.

NAINE: Siis oodake, ma võtan ikka midagi tee peale kaasa.

 

NAINE ära. Paus. Tuleb NEIU.

 

NEIU: Hakkame seksima.

PROFESSOR: Ah hoopis TEIE kutsusite mind?

NEIU: Mina? Milleks?

PROFESSOR: Ma arvan, et seksimiseks.

NEIU: Ei, mina ei kutsunud. Aga ma olen valmis.

PROFESSOR: Aga kes mind siis kutsus?

NEIU: Kui selleks, et seksida, siis arvestage, et teid kutsusin mina. Kiire väljakutse. Hakkame kohe pihta.

PROFESSOR: Just seda ma tahtsingi teile pakkuda. Aga kes te olete?

NEIU: Ma olen mehe töökaaslane.

PROFESSOR: Väga meeldiv.

NEIU: Kas see on meeldiv või mitte, ma loodan, me saame kohe teada. (Hakkab nööpe lahti tegema.)

PROFESSOR: Aga miks te ei võiks seksida mehega?

NEIU: Kelle mehega?

PROFESSOR: Vahelduse mõttes oma mehega.

NEIU: Mul ei ole meest.

PROFESSOR: Te olete ju tema töökaaslane.

NEIU: Ma ei ole mitte oma mehe töökaaslane.

PROFESSOR: See muudab täielikult asja. Kui ta ei ole teie mees, siis te olete lausa kohustatud temaga piiramatul määral seksima. Seda enam, et te töötate koos temaga. See on väga mugav ja hoiab aega kokku.

NEIU: Tal on kahjuks väga palju tegemist.

PROFESSOR: Tööl?! Palju tegemist? Mis jutt see on? Mida ta seal tööl nii teeb?

NEIU: Loomulikult seksib.

PROFESSOR: See on teine asi.

NEIU: Mina panen kokku tema ametigraafiku ja pean tööpäevikut: seksi algus, lõpp, kellega, millal, kuidas, kelle soovitusel, kes on järgmine. Tööd on palju.

PROFESSOR: Kui tal on nii palju tegemist, siis seksige kellegi teisega.

NEIU: Seda ma teile pakungi.

PROFESSOR: Väga meeldiv.

NEIU: Selles ma tahaksin veenduda.

PROFESSOR: Teil vedas – te olete sattunud õige inimese peale.

NEIU: Tõestage seda.

PROFESSOR: Minu reputatsioon ei vaja tõestamist. Minu nimi räägib ise enda eest.

NEIU: Aga kes te olete?

PROFESSOR: Ma olen maailmakuulus psühhiaatria-, psühholoogia- ja sotsioloogiaprofessor. Seksikonsultant. Võtan maha komplekse, sisendan enesekindlust, vabastan kammitsatest. Tõrjun frigiidsust, kõrvaldan impotentsust. Rahuldan rahuldamatuid. Õpetan. Annan nõu, aitan lahendada probleeme. Ravin kõiki haigusi.

NEIU: Ma tahaksin saada ka niisuguseks konsultandiks.

PROFESSOR: Ma õpetan teid. Mäletate loosungit „Õppida, õppida, õppida“?

NEIU: „Et omandada kogu teadmiste varamu, mille inimkond on kogunud.“

PROFESSOR: Täiesti õige. See on ju minu loosung.

NEIU: Seda ma ei teadnudki.

PROFESSOR: Te ei tea veel paljusid asju.

NEIU: Hakkame siis õppima. Ma olen väga teadmishimuline. Hakkame kohe praegu.

PROFESSOR: Palun. Alustame teie seksuaalsuse kontrollist.

 

NEIU hakkab riidest lahti võtma.

 

         Ei, ei, ärge riidest lahti võtke. Esialgu pole seda tarvis.

NEIU (pettunult): Pole tarvis? Aga kuidas te mind siis kontrollite?

PROFESSOR: Mul on spetsiaalne testide süsteem. Istuge minu vastu ja keskenduge.

 

Istuvad teineteise vastu.

 

         Olete valmis?

NEIU: Jah.

PROFESSOR (võtab pastaka): Öelge, mida see pastakas teile meenutab?

NEIU: Seksi.

PROFESSOR: Väga huvitav. Aga mida teile meenutab see tugitool?

NEIU: Seksi.

PROFESSOR: Kuidas? Ka seksi? Aga miks?!

NEIU: Mulle meenutab kõik seksi.

PROFESSOR: Seletage siiski, mis seos on tugitoolil seksiga?

NEIU: Kõige otsesem seos. Kui te vaid teaksite, professor, kui palju fantaasiaid seostub mul tugitooliga! Kahjuks ainult fantaasiaid, mitte mälestusi.

PROFESSOR: Ma panen teile kõrgeima hinde. Sada palli. Teil on rikas kujutlusvõime.

NEIU: Mul on normaalne kujutlusvõime. Paisuvad purjed, mida täidab iha avaneda ja anduda tuulele, ja päiksekiir, mis tungib läbi märja meresügavuse, ja pilved, mis sulavad ühte, et siis taas lahku minna, ja rong, mis tungib jõuliselt tunnelisse, ja elektrijaama korsten, ja paplitüvi, ja küünal – need kõik on minu silmis ühe ja sama asja avaldusvormid. Porgand on mees, aga naeris on naine. Banaan on ka mees, ja veel milline mees, aga kartul, peet, õunad, puder – need on kõik naised.

PROFESSOR: Teil on vapustavad võimed. Hoopis mina peaksin teilt õppima, mitte teie minult.

NEIU: Aga õde ütleb, et ma olen hull.

PROFESSOR: Õde unustage ära. Usaldage mind. Teie olete normaalne. Õde ei ole.

NEIU: Ma elan sümbolite maailmas: lusikas ja taldrik…

PROFESSOR (läheb kaasa): Silinder ja kolb…

NEIU: Sõrmus ja sõrm…

PROFESSOR: Käsi ja varrukas…

NEIU: Viljatera ja maa…

PROFESSOR: Puss ja pussitupp…

NEIU: Võti ja lukk…

PROFESSOR: Need kõik on mehe ja naise igikestva liidu sümbolid. Üks on ilma teiseta võimatu ja mõttetu.

NEIU: Rääkige! Rääkige veel! See on nii erutav!

PROFESSOR: Öelge, mida te teate seksist? Ei, ma püstitasin küsimuse valesti. Öelge, mida te seksist veel ei tea?

NEIU: Ma pean tunnistama, et ma ei tea üldse, mis asi on seks. Ma ei ole sellega kunagi tegelnud. Sellepärast mul on nii huvitav.

PROFESSOR: Me hakkame teiega õppima, me õpime kaua-kaua, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, ja te saate teada kõik-kõik-kõik. Alustame kohe praegu.

NEIU: Ma kardan, et praegu ei mängi välja.

PROFESSOR: Miks?

NEIU: Siin ei tohi.

PROFESSOR: Ma tean. Aga miks me ei võiks proovida?

NEIU (vaatab ringi ja tasandab häält): Ega te ei reeda minu saladust?

PROFESSOR: Ei reeda. Aga parem, kui te mulle ei ütlekski.

NEIU: Ei, ma ütlen. Ma tahan põgeneda.

PROFESSOR: Teie ka? Kuhu?

NEIU: Sinna, kus kõik on teisiti. Aga miks „ka“? Kas teie tahate ka põgeneda?

PROFESSOR: Kes ei tahaks?

NEIU: Siis põgeneme koos, kuni on võimalus.

PROFESSOR: Kallis, kuhu mul on minna? Ma enam ei jookse, vaid lohistan jalgu, ma ei hinga, vaid hingeldan. Veel paar sammu, ja minu jooksud siin maa peal on joostud.

NEIU: Oh, ärge rääkige nii hirmsaid asju! Võtke minust eeskuju ja mõelge ainult seksist. Mõelge sellest kogu aeg, et ei peaks enam millegi muu peale mõtlema. Saite must aru? Ma keelan teil millegi muu peale mõelda. Me jookseme siit minema, ja te elate veel sada aastat. Jookseme?

PROFESSOR (ulatab käe): Koos teiega kas või maailma lõppu.

NEIU: Lähme siit otsekohe, praegu, kuskilt läbi ei astu, seisma ei jää, tagasi ei vaata, edasi ei lükka, muidu on hilja. (Meelitab PROFESSORIT väljapääsu poole, too jääb aga äkitselt seisma.)

PROFESSOR: Oodake! Mul tuli meelde, et ma ei saa.

NEIU: Miks? Kardate või?

PROFESSOR: Kardan jah. Aga asi pole selles.

NEIU: Milles siis?

PROFESSOR: Ma just lubasin ühele daamile, et ma põgenen koos temaga.

NEIU: Ja mis siis?

PROFESSOR: Peaks talle asja vähemalt seletama…

NEIU: Miks te arvate, et te peate talle midagi seletama? Kas te olete esimene, kes naise eest põgeneb?

PROFESSOR: Mitte seda, aga…

NEIU: Oli teil temaga romaan või?

PROFESSOR: Mitte just romaan, aga…

NEIU: Oli või ei olnud, see pole tähtis. Seks pole mingi põhjus, et suhteid klaarida või jätkata.

PROFESSOR: Aga pärast seda, kui ma temaga tuttavaks sain…

NEIU (katkestades): No ja mis siis? Seks pole mingi tutvumisajend. Aga kui te olete nii peenetundeline, siis jätke talle teade. Võtke oma suurepärane pastakas. Kirjutage (dikteerib): „Kallis, ära muretse, ma jooksin minema ühe teisega. Niipea tagasi ei tule.“

PROFESSOR (võtab pastaka ja hakkab kirjutama, kuid mõtleb ümber): Ma ütlen talle parem ise. Või pakun välja, et me põgeneks kolmekesi.

NEIU: Kas ta oleks nõus?

PROFESSOR: Miks mitte?

NEIU: Kolmekesi ei ole nii huvitav.

PROFESSOR: Vastupidi, see võib olla veel huvitavam.

NEIU: No minge siis, ma ootan teid siin. Ainult ärge jätke mind kauaks üksi! Ma vihkan üksindust. Ma jään sellest haigeks.

PROFESSOR: Mina olen sellest juba ammu haige.

 

PROFESSOR ära. Tuleb MEES.

 

MEES: Hakkame seksima.

NEIU: Hakkame.

MEES: Ma räägin tõsiselt.

NEIU: Ma sain kohe aru, et see pole nali. (Hakkab kleiti lahti nööpima.) Noh?

MEES: Praegu või?

NEIU: Ega siis ometi homme.

MEES: Ja kohe siinsamas?

NEIU: Aga kus siis veel?

MEES: Kes alustab?

NEIU: Kas seda mitte koos ei tehta?

MEES: Tehakse koos, aga keegi peab ilmutama initsiatiivi.

NEIU: Te juba ilmutasite. Teie tegite ettepaneku, mina olin nõus. Nüüd on jälle teie kord.

MEES: Mida ma pean tegema.

NEIU: Minu meelest seda, mida te pakkusite.

MEES: See oleks vahva. Aga ma ei tea, kuidas alustada.

NEIU: See on kõige raskem.

MEES: Mida te soovitate?

NEIU: Ausalt öelda, mul ei ole kogemusi.

MEES: Kas te ei ole meestega kunagi tegemist teinud?

NEIU: Mitte kunagi! Aga mehed on mõnikord teinud tegemist minuga.

MEES: Ja kuidas nad on alustanud?

NEIU: Igat moodi.

MEES: Minu meelest peaks alguses natuke rääkima.

NEIU: Milleks?

MEES: Ma ei tea. Nii on kombeks.

NEIU: Millest?

MEES: Ma ei tea. Raamatutest, filmidest, maalikunstist.

NEIU: Ja kui kaua peab rääkima?

MEES: Ma ei tea. Oleneb olukorrast.

NEIU: Aga kas pärast ei tohi rääkida?

MEES: Tohib küll, aga pärast enam ei taha. Räägitakse ikka enne.

NEIU: No kui enne, siis rääkige. Ainult võimalikult lühidalt.

 

Paus.

 

MEES: Teises olukorras ma kutsuksin teid kohvikusse.

NEIU: Aitäh. Kohvi ma olen täna juba joonud. Mulle tundub, et te pakkusite mulle midagi muud.

MEES: See ettepanek jääb jõusse.

NEIU: Aga milles siis asi on?

MEES: Saate aru, seks ei pea algama lõpust, see peab algama algusest. Peab olema vastupanu, peab olema võitlus, peab olema võit. Just see pakub rahuldust.

NEIU: Vastupanu on olemas. Teie poolt.

MEES: Ma ei pane vastu.

NEIU: Aa, te ründate? Mis siis ikka, ma annan alla. Teile on võimatu vastu panna. Nii et vastupanu oli, võit on, nüüd on järg rahulduse käes.

MEES: Enne võiks siiski rääkida.

NEIU: Kas me ei ole juba küllalt rääkinud?

MEES: Me ei ole veel alustanudki.

NEIU: Arvate? No mis siis ikka, räägime.

 

Paus.

 

MEES: Millest me siis räägime?

NEIU: Rääkige mulle oma Don Juani nimekirjast. See on teil usutavasti uskumatult pikk.

MEES: Nojaa, ega meil vist lühikest juttu ei tule…

NEIU: Noh, kui palju naisi teil on olnud? Ainult ausalt. Kakskümmend? Kolmkümmend? Sada?

MEES: Võib-olla isegi rohkem… (Pärast pausi.) Kuigi, ausalt öelda, natuke vähem.

NEIU: No kui palju? Kümme?

MEES: Natuke vähem.

NEIU: Alla kümne? Mis nimekiri see siis on? Kui palju siis? Üheksa? Kaheksa?

MEES (järele mõeldes): Kas oma naine kaasa arvatud?

NEIU: Don Juani nimekirjas? Kategooriliselt keelatud. Nimekirja on kombeks võtta ainult naisi, aga kas oma naine on siis naine?

MEES: Siis… tuleb tunnistada, et mul… mul ei ole Don Juani nimekirja. Õigemini, nimekiri on, aga naisi seal ei ole.

NEIU: No aga hakake neid siis sinna panema!

MEES: Kohe siin või?

NEIU: Ja praegu.

MEES: Teate, otse niiviisi järsku ei ole huvitav.

NEIU: Aga miks „järsku“? Me oleme rääkinud juba tervelt viis või lausa kümme minutit!

MEES: Seda on vähe. Kujutage ette, et te lähete võõral maal rändama. Kas tõesti on teie eesmärk jõuda kõigest lõpp-punkti? Kas teil tõesti ei teki tahtmist käia läbi kogu tee algusest lõpuni, kõik mäed ja orud, kaljurünkad ja kuristikud, teed ja rajad? Või kui te võtate ette uue raamatu, kas te tõesti hakkate seda lugema viimasest leheküljest? Ilma sõlmituseta ei ole süžeed, ilma süžeeta ei ole lõppu. Ja kas teie meelest on alpinisti eesmärk jõuda kohe tippu, ilma et teha läbi mäkketõus? Ilma tõusuta pole ju tippu, pole haripunkti.

NEIU: Mul tuleb haripunkt. Muide, mingil määral sõltub see ka teist. Nii et hakkame lõpuks seksima!

MEES: Aga me ju juba seksimegi!

NEIU: Jah? Mina olen kogenematu tütarlaps ja mind on lihtne petta, aga mulle siiski tundub, et me tegeleme millegi muuga.

MEES: Lihtsalt seks ei ole see, mis teie arvate, need ei ole mitte viimased viisteist minutit. See ei ole mitte eesriide langemine viimase vaatuse lõpus, see on draama, mis tuleb mängida algusest lõpuni. Sõnad, žestid, pilgud, serenaadid, lilled, kingitused, rünnakud, keeldumised, ettepanekud ja kõrvalepõiked – see kõik on osake suurest mängust, mida nimetataksegi seksiks. See on kombetalitus, ahel rituaale, mis on niisama iidsed nagu põdrapullide võitlus või kurgede pulmatants. See on elu süsteem, kultuuri alus. Peeni rõivaid ei õmmelda mitte ainult selleks, et need vajalikul hetkel seljast heita. Mõeldakse välja kõige rafineeritumad etiketireeglid, kirjutatakse romaane ja poeeme, õhkavad viiulid ja laulavad flöödid, maalitakse maale ja luuakse imekauneid Veenuseid – ning kõik ainult selleks, et anda edasi ihu ja hinge igatsust.

NEIU: Kuulge…

MEES: Ei, hoopis teie kuulake! Kui keerulise sugupoolte vaheliste suhete süsteemi on inimsugu välja mõelnud! Teatud kehaosad kaetakse kinni. Eri sugupooltel on erinev rõivastus. Erinevad käitumisnormid. Erinevad inimideaalid. „Tugev sangarlik mees“. „Õrn nõder naisterahvas“. See kõik ei ole ju niisama, kõiges selles on ju suur mõte, kas pole?

NEIU: Öelge, kas te olete normaalne?

MEES: Aga mis mul viga on?

NEIU: Te olete nagu üle-eelmisest sajandist. Te räägite liiga palju.

MEES: Te võtate elu liiga lihtsalt.

NEIU: Aga teie ajate selle liiga keeruliseks. Seks on väga kasulik, väga lihtne ja väga vajalik. Kahjuks lähenevad inimesed sellele lihtsale, meeldivale ja kasulikule asjale keerulisi kõverteid pidi ja raiskavad selle peale tohutult jõudu, raha ja aega. Selle asemel, et minna lihtsalt juurde, laialt naeratada, ulatada käsi ja öelda: „Hakkame seksima.“ Nagu öeldakse „Tere hommikust“. Või „Olge terve“. Aga kuidas saab olla terve ilma seksita?

MEES: Teil on õigus.

NEIU: Ma teen ettepaneku hakata selle fraasiga tervitama: „Hakkame seksima.“ Mis sõnad tõestaksid veel rohkem soovi ja valmisolekut kontaktiks?

MEES: Teil on õigus. Aga mida peaks sellele tervitusele vastama?

NEIU: Midagi väga tavalist. Näiteks „Aitäh, hea meelega“. Või „Alati teie teenistuses“. Või lihtsalt „Hakkame“.

MEES: Ja kuidas te soovitate hüvasti jätta?

NEIU: Siin pole vaja midagi muuta. Sõnasse „nägemiseni“ on juba kätketud seksuaalne mõte, sellest kostab juba millegi magusa, intiimse ja kauaoodatu tõotus… Vähemalt mina kuulen seda. (Kordab igatsevalt endamisi.) „Nägemiseni“…

MEES: Nägemiseni. (Hakkab väljapääsu poole minema.)

NEIU: Kuhu te lähete?

MEES: Te ju ütlesite „nägemiseni“.

NEIU (teda tagasi hoides): Ma ütlesin niisama, endale. Ausõna, te olete ebanormaalne.

MEES: Ma olen täiesti normaalne. Võib-olla natuke vanamoodne.

NEIU: See ongi ebanormaalne. Meie aeg on tegutsemise aeg. Edasi, edasi, edasi! Muidu kihutatakse mööda!

MEES (rahutult): Kes võib minust mööda kihutada, ja milles?

NEIU: Ükskõik, kes! Te praegu muudkui räägite ja räägite ja räägite, aga keegi tuleb ja viib mind – krauhti! – teie nina alt minema.

MEES (kohkunult): Ja teie läheksite?

NEIU: Kui viidaks, ma läheks. Ma olen noor, kogenematu tütarlaps, ma ei oska vastu panna.

MEES: Ma väga palun teid – ärge minge!

NEIU: No hea küll. Te ütlesite, et peab olema mäng. Mängime siis, et me ei kohtunud praegu mitte esimest, vaid nagu juba teist korda.

MEES: Ja mis siis?

NEIU: Teisel kohtumisel ei pea enam tingimata rääkima. Pidulik osa on lõppenud, võib asuda kohe kontserdi kallale.

MEES: Ei, mina nii kohe ei saa. Sellepärast, et seks on ju kunst, see on looming…

NEIU: Aga hakkamegi siis looma!

MEES: Enne siiski rääkige kas või paari sõnaga endast. Mis teie nimi on, mis huvid teil on…

NEIU: Mul ei olegi huvisid. Ma olen noor, kogenematu, kasin, kergesti vaimustuv neiu, keda huvitab ainult seks.

MEES: Ja muud midagi?

NEIU: Milleks veel muud? No kui, siis võib-olla veel matemaatika.

MEES: Matemaatika?

NEIU: Ükskord ma arvestasin välja, et iga hetk seksib maailmas vähemalt neli miljonit inimest. Kujutate ette! Näiteks meie praegu räägime ja raiskame aega, aga samal ajal tervel maakeral teeb kaks miljonit paari seda, mida meie ei tee. Kui me paneksime need paarid kahemeetriste, see on abieluvoodi laiuste vahedega ritta, siis me saaksime nelja tuhande kilomeetri pikkuse keti! Kujutate ette! See on kosmiline protsess! Vabrik! Mul jääb lausa hing kinni!

MEES: Mul ka.

NEIU: Aga lööme siis nendega kampa!

MEES: Otse siinsamas?

NEIU: Ja kohe. Ja ruttu, ruttu, ruttu! Meil ei ole aega, te ju teate!

 

MEES läheneb kõheldes NEIULE, kuid järsku võpatab ning jääb ehmunult kuulatama.

 

MEES: Tasa!

NEIU (kohkunult): Mis on?

MEES: Siia tullakse!

 

Mõlemad kuulatavad pingsalt.

 

NEIU: Ma teadsin, ma teadsin, ma teadsin, et nii läheb.

MEES: Tasa!

 

Mõlemad kuulatavad. Vaikus.

 

NEIU: Kedagi ei ole. Hakkame kähku pihta. Muidu on hilja, te ju teate.

MEES: Äkki teeks pärast? Kuskil mujal?

NEIU: Kardate?

MEES: Aga teie? Kas teie ei kardagi?

 

NEIU vaatab ringi.

 

NEIU: Ausalt öeldes kardan küll. Aga millalgi me peame julgema. Millalgi me peame tõestama, et meil on õigus teha seda, mida me tahame.

MEES: Äkki lükkame homseks edasi?

NEIU: Kas te homme enam ei karda?

MEES: Ei, kardan ikka. Ma kardan kogu aeg. Ma kardan teha mingit viga. Öelda vale sõna. Istuda vale bussi peale. Anda kätt valele inimesele. Asuda valele poolele. Teha panus valele hobusele. Kõik trügivad kuskile, ja ma kardan neist maha jääda. Mul ei ole küünarnukke, küüsi ega hambaid. Ma kardan homset päeva. Ma kardan järgmist reedet. Ma ootan hirmuga järgmist kuud. Kardan jääda ilma tööta. Kardan haigeks jääda. Kardan naisi. Kardan vanaks jääda. Kardan surra. Ja veel rohkem kardan ma elada.

NEIU: Rahunege maha.

MEES: Ja see neetud raha. Raha, raha, raha! Kõik räägivad ja mõtlevad ainult rahast, muretsevad ainult raha pärast. Naised ei nõua meestelt mitte armastust, vaid raha. See üksi ajab hulluks.

NEIU: Kas on ka hirmus elada pidevas hirmus?

MEES: Kuidas muidu? Näete ise, mis ümberringi toimub. Iga päev üks ja seesama, ilma sihi ja lootuseta. Mitte miski ei muutu, ja kui muutub, siis ainult halvemaks. Meid on püütud võrku ja me sipleme nagu kalad, maigutame suid tummas karjes, mida keegi ei kuule. Me muudkui kiirustame, aga püsime paigal, ikka samas rattas, ikka samas keskkonnas, täna nagu eile, homme nagu täna, ülehomme nagu alati. Me kipume muudkui üles, üles, üles. Allakäigutrepist üles. Kogu aeg ei ole aega. Me tahame muudkui jõuda, muudkui teenida, me pingutame, klammerdume, ronime, seal ta on, siinsamas, veel üks samm, veel üks pingutus, võta, kahma, aga kahmata pole midagi, õnnest kinni ei kahma, aga elu läheb, aastaid tagasi ei saa, ja milleks see kõik, milleks? Ja tahaks selle elu käest pakku joosta, joosta kõigest jõust. Aga jõudu ei jätku kauaks, hing jääb kinni, sa jääd seisma, vaatad ringi, vajud mõttesse, hirm tuleb peale, ja siis pistad jälle jooksu. Nii et jookseme minema. Meil ei ole aega!

NEIU: Te mõtlete liiga palju. Aga mõelda ei tohi. „Homset“ ei ole. On ainult „täna“. Ärge mõelge, saate aru?

MEES: Te mõtlete, et pole vaja mõelda?

NEIU: Teate, mis? Laseme tõesti jalga!

MEES: Tõsiselt mõtlete või?

NEIU: Ma ju ütlesin – pole vaja mõelda. Laseme jalga, ja valmis.

MEES: Kuhu?

NEIU: Tähtis pole kuhu, vaid kust. Siit. Sellest vihatud paigast. Kus midagi ei tohi, kus kõik on keelatud, kus kõik on allutatud reeglitele ja kodukorrale. Me põgeneme kaunisse maailma, kus kõik on vabad, kus pole keelde, kus pea kohal pole mitte lagi, vaid kõrge sinitaevas, kus kihutavad elavad pilved, ja inimesed seal naeravad, nad on õnnelikud, nad laulavad laule, tantsivad, neil on lõbus, nad ei ole kunagi haiged, ja keegi ei õpeta neid elama ega kirjuta ette, mida peab tegema.

MEES: Kas sihuke maailm on siis olemas?

NEIU: Täiesti olemas! See on maailm, kus keegi midagi ei karda, kus kõik tõusevad üles ja heidavad magama millal tahavad ja kellega tahavad, kus on palju päikest ja seksi, kus keegi ei kamanda ja kus kõik on õnnelikud.

MEES: Aga kus me elama hakkame, ilma rahata?

NEIU: Ükskõik, kus! Pingi peal. Põõsa all. Pehmel haljal aasal. Paadis. Jaa, paadis! Meie lamame paadis ja kallistame, paat aga õõtsub vaikselt ja muudkui kannab meid ühest paigast teise. Igal sadamasillal ootab meid puhkpilliorkester ja kõlab muusika, ja meile visatakse lilli, meie aga muudkui sõidame ja sõidame, ja seksime, kuni me oleme juba nii kaugel, et mitte keegi ei leia meid üles. 

MEES: Mitte keegi ei leia meid üles. Mina olen nõus. Põgeneme.

NEIU: Millal?

MEES: Kohe.

NEIU: Tore. Ma lähen, joon klaasi vett, võtan rahustava tableti ja me asume teele.

MEES: Tulge ainult ruttu tagasi, muidu ma hakkan jälle mõtlema.

NEIU: Ja mis siis?

MEES: Siis ma mõtlen ümber.

NEIU: Ma keelan teil mõtlemise ära. Saite aru? Võtke minust eeskuju.

MEES: Ma püüan.

NEIU: Istuge siin, ärge kuskile minge, ärge midagi tehke ja ärge mõelge mitte millestki. Ma tulen silmapilk tagasi ja meil algab uus elu!

 

NEIU ära. MEES ootab teda kärsitult. Siia sobib vaheaeg. MEES võib oodata NEIDU lavalt lahkumata terve vaheaja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

TEINE OSA

 

Tegevus esimese ja teise osa vahel võib jätkuda ilma vaheajata.

 

NEIU: Tore. Ma lähen, joon klaasi vett, võtan rahustava tableti ja me asume teele.

MEES: Tulge ainult ruttu tagasi, muidu ma hakkan jälle mõtlema.

NEIU: Ja mis siis?

MEES: Siis ma mõtlen ümber.

NEIU: Ma keelan teil mõtlemise ära. Saite aru? Võtke minust eeskuju.

MEES: Ma püüan.

NEIU: Istuge siin, ärge kuskile minge, ärge midagi tehke ega midagi mõelge. Ma tulen silmapilk tagasi ja meil algab uus elu!

 

NEIU ära. MEES ootab teda kärsitult. Tuleb PROFESSOR.

 

PROFESSOR: Hakkame seksima.

MEES: Aitäh, hea meelega.

 

Paus.

 

PROFESSOR: No nii?

MEES: Mis mõttes?

PROFESSOR: Ma ootan, mis tuleb pärast teie „aitähi“.

MEES: Ma mõtlesin, et see oli tervitus.

PROFESSOR: Ei, see oli asjalik ettepanek. No nii?

MEES: Mina olen nõus.

PROFESSOR: Asume siis kohe asja juurde.

MEES (vaatab ringi): Ainult ma ei näe siin naisi.

PROFESSOR: Me saame suurepäraselt ka ilma nendeta hakkama.

MEES: Ilma naisteta?!

PROFESSOR: Muidugi. Olete teie, olen mina, meid on kaks. Mis meil veel on tarvis?

MEES: Vabandage, aga kes te olete?

PROFESSOR: Mina olen psühhiaatria, psühholoogia ja sotsioloogia professor. Seksuoloog ja seksuaalpatoloog. Ravin, konsulteerin, praktiseerin. Võtan maha komplekse, sisendan enesekindlust, vabastan kammitsatest. Tõrjun frigiidsust, kõrvaldan impotentsust. Rahuldan rahuldamatuid. Töö on raske. Tohutult on väljakutseid. Nii väsitav.

MEES: Ma ei saa päris aru, mida te mulle konkreetselt pakute.

PROFESSOR: Seksida. Mis saab olla veel konkreetsem?

MEES: Professor, kogu lugupidamise juures teie harituse, eruditsiooni ja vanuse vastu, teie hallide juuste ja lõputute teadmiste vastu – te ei saa asendada mulle naist.

PROFESSOR: Öelge, kas te olete intelligentne inimene?

MEES: Ma loodan, et olen.

PROFESSOR: Väga hea. Öelge, kumb on teie jaoks partneris tähtsam – kas keha või hing?

MEES: Loomulikult hing.

PROFESSOR: Mis vahet seal siis on, kumb keha sellel hingel on – kas mehe või naise oma?

MEES: Minu jaoks on suur vahe.

PROFESSOR: Kujutage endale ette peenetundelist, ülevat, andekat, intellektuaalset, tundlikku, ühesõnaga, teie sugulashinge…

MEES: Ma otsin sihukest juba ammu. Aga see hing peaks asuma meeldivas, mitte liiga kõhnas ja mitte liiga paksus kehas. Ja mulle on tähtis, et hingel oleks normaalne naiserind, sihvakad jalad ja sinised silmad.

PROFESSOR: Tähendab, te olete samasoolise armastuse vastu?

MEES: Kategooriliselt. Muide, lesbidest ma veel saan aru. Roosa, pehme, õrn, värske, prink, isuäratav, noor naisekeha on muidugi veetlev. Aga igasugune iha mehe vastu on ebaloomulik.

PROFESSOR: Ometi on mõnede naiste silmis ka mehed veetlevad.

MEES: See on loomuvastane. Naistel on ikka mingid kapriisid.

PROFESSOR: Hea küll. Ma leian teile naise. Ma muide just vestlesin siin kahe naisterahvaga.

MEES: Mina ka.

PROFESSOR: On põhjust arvata, et nad ei ole vastu.

MEES: Nad on poolt.

PROFESSOR: Tähendab, küsimus on otsustatud. Kumba teie eelistate – kas tüsedat blondiini või kõhna brünetti?

MEES: Te panite mind raske valiku ette. Kuidas te ütlesite – „kas kõhna blondiini või tüsedat brünetti“?

PROFESSOR: Vastupidi – kas tüsedat blondiini või kõhna brünetti.

MEES: Ma eelistaksin kompromisslahendust.

PROFESSOR: Ja nimelt?

MEES: Sihvakat šatääni.

PROFESSOR: Ma mõtlesin, et te valite mõlemad.

MEES: See on hea mõte. Kus need naised on?

PROFESSOR: Ma ei tea. Pöördume tagasi meie teema juurde. Ma ei paku teile toorest füsioloogiat, vaid pedagoogilist protsessi. Lihtsamalt öeldes, ma annan tunde. Ravin, konsulteerin, õpetan.

MEES: Mida siin õpetada on?

PROFESSOR: Kuidas mida? Kui soovite, siis seks on üks ärisuhtlemise liike. Ja nagu igasuguses suhtlemises, nii tuleb ka selles osata olla tähelepanelik, taktitundeline, andekas, ja mis peaasi, veenev. Kas te olete seksis veenev?

MEES: Kuidas ma teile ütlen…

PROFESSOR: Ärge häbenege oma võimetust tunnistada. Sihuke häbelikkus on eelarvamus. Paraku ei ole meie ühiskond veel vabanenud ürgaegsest väärtussüsteemist. Miks ei ole häbiväärne olla lollpea, alkohoolik, liiderdaja ja ahnitseja, aga on häbiväärne olla impotent? Kui sa ei jõua tõsta puudast sangpommi, kui sul pole jalga all või silma peas, kui sa oled lühinägelik, tiisiker, ülemäära rasvunud või kiitsakas, kui sa oled juhm ja mühakas, siis see ei ole häbiasi. See, et sa ei suuda perekonda toita, on andestatav. Aga häda sulle, kui sa oled teatud suhtes teovõimetu. Seda sa pead kõigi eest varjama. (Ohkab.) Kuigi, kui järele mõelda, siis kelle asi see on, peale sinu sõbranna?

MEES: Mul on kõik korras. Tõenäoliselt. Aga ma tahan olla edukas. Peab teenima raha. Ma töötan palju, õpin palju. Mõtlen palju. Aega ei jäägi. Ja ega, ausalt öelda, jõudu ka ei jää.

PROFESSOR: Vaat siin te teetegi vea. Te õpite palju, aga vale asja. Ainult seks teeb kõik võrdseks, ainult see vabastab alaväärsustundest võrreldes kõrgelaubalise eliidiga. Kui sa oled enesekindel mehena, siis sa oled enesekindel ka kõiges muus.

MEES: Arvate?

PROFESSOR: Ma ei arva, ma tean. Kõigil muudel elualadel peab selleks, et olla edukas, tohutult pingutama, peab kaua õppima, peab võitlema, peab ronima, peab teisi kõrvale tõrjuma, peab küünte ja hammastega kinni hoidma, peab kannuseid teenima. Ja ainult seksis saab ennast kehtestada, olla tugev, tähtis, vajalik, ja koguni tunda oma üleolekut, ilma et sa oleksid midagi õppinud, midagi oskaksid, ilma et sul oleks mõistust või mingeid andeid. Ja lisaks tunda veel elust naudingut. Selles on seksi eelis kõigi muude tegemiste ja õpetustega võrreldes. See, kes seksis läbi lööb, ei saa tunda ennast hädavaresena. Ja vastupidi, kes on seksis äpu, sellel ei vea ka mujal. (Kibedalt.) Uskuge mind, mina juba tean.

MEES: Mingi tõetera selles on.

PROFESSOR: Sada protsenti tõtt. Ma olen valmis õpetama teid kakskümmend aastat, ja siis te näete, et… (Haarab südamest, oigab ning vajub tugitooli.)

MEES: Mis teil on?

PROFESSOR: Süda…

MEES: Kas teil tabletid on kaasas?

PROFESSOR (hingeldab): Tavaliselt tuleb sel puhul õde ja teeb mulle süsti.

MEES: Äkki kutsuks õe?

PROFESSOR (rutakalt): Mitte mingil juhul! Kohe läheb üle… Aga võib-olla ei lähe kah. (Paus.) Elu on elatud – ja mida mul on meelde tuletada? Aga kui saaks uuesti alustada, ega ma ei tahakski. Lasteaias ma unistasin, et saaks rutem kooli. Koolis ma unistasin, et saaks rutem läbi. Ülikoolis ma unistasin, et saaks sealt rutem tulema. Tööl ma unistasin esimesest päevast peale pensionist. Kui ma naise võtsin, unistasin esimesest päevast alates lahutusest. Kui ma naisega seksisin, unistasin teistmoodi naisest ja teistmoodi seksist. Eluaeg ma olen unistanud teistmoodi elust. Ja mis nüüd? Hakata kõike otsast peale ja elada läbi seesama elu, unistades millestki muust?

MEES: Kas teie unistate ka teistmoodi elust ja teistmoodi seksist?

PROFESSOR: Teistmoodi seksist enam mitte. Kunagi ma tegin seda iga päev. Siis üle päeva. Siis kord nädalas. Siis kord kuus. Ja ma ei saa aru – kogemusi ja oskusi oleks iga aastaga nagu rohkem, aga tahtmist on miskipärast järjest vähem. Üha rohkem teooriat ja üha vähem praktikat. Miks? Aga töö on raske. Tohutult väljakutseid. Kõik tahavad seksida. Nii väsitav.

MEES: Kas teie väsite ka ära?

PROFESSOR: See elukutse minu vanuses enam ei sobi. Varem kargas minu kella seier kuni kümneni või lausa üheteistkümneni, aga nüüd tõuseb paremal juhul vaevalt kaheksani. Aga kui otse öelda, siis ta on kuue peale pidama jäänud… Ma püüan muudkui meelde tuletada, aga ei tule meelde – millal see oli?

MEES: Mis asi?

PROFESSOR: Millal ma viimati seksisin?

MEES: Olete te seda üldse teinud?

PROFESSOR: Jaa, ja päris palju. Loengutel ja raamatukogudes. Seminaridel ja konverentsidel. Aga isegi see oli väga ammu.

MEES: Ärge heitke meelt.

PROFESSOR: Jah, mu armas, maailm on minu jaoks viimasel ajal kaunikesti muutunud. On mahlakad biifsteegid, aga ei ole hambaid. On šikid naised, aga ei ole raha. On rikas minevik, aga ei ole tulevikku. Kõik on, ja mitte midagi ei ole. Varsti ei ole ka mind ennast. (Haarab uuesti südamest ja oigab.)

MEES: Äkki kutsuks siiski õe?

PROFESSOR (ehmunult): Ei, ei! (Paus.) Vanasti arvati, et meid saadab eluaeg kaitseingel. Aga määratud tunnil jätab ta meid maha, ja tema asemele astub surmaingel. Kuidas ta teie meelest välja võiks näha?

MEES: Ma ei tea, ma ei ole mõelnud… Mustas hõlstis vanamoor, vikat käes… Või luukere. Kas teie teate?

PROFESSOR: Vahel ma tunnen, et ta on päris lähedal, kuigi ma ei näe. Võib-olla ta tuleb nagu tavaline sõdur automaadiga, või nagu kirurg skalpelliga, või nagu õde süstlaga…

MEES: Jaa, õde süstlaga…

PROFESSOR: Põhiline on, et ta on alati siinsamas. Ta võib iga hetk uksele koputada. Vikatiga äiata. Päästikule vajutada. Süstla sisse lüüa. (Vaiksemalt.) Vaadake, ega teda ei ole?

MEES (ehmunult): Keda teda? Õde süstlaga?

PROFESSOR (sosinal): Minu meelest ta on juba siin.

MEES: Kus?

PROFESSOR: Ei tea. Mul on kogu aeg tunne, et ta seisab kuskil siinsamas, selja taga, ja jälgib mind.

MEES (sosinal): Mul on sama tunne.

PROFESSOR: No siis kontrollige.

MEES (vaatab toa üle ja kontrollib väljapääse): Kedagi ei ole.

PROFESSOR: No jumal tänatud. (Ohkab.) Peab kiiresti elama, kuni ta ei ole veel kätt õlale pannud. Aga mis meie teeme? Kuidas me kasutame meile antud tunde? Kas te olete endalt kas või kordki küsinud: kuhu kõik päevad kaovad? Sest see süstlaga põrguork võib iga kell sisse sadada.

MEES: Jaa, tema käest pole pääsu. Ma ise ka ainult tema peale mõtlengi.

PROFESSOR (kuulatab iseennast): Paistab, et andis järele… (Tõuseb tugitoolist, astub mõne sammu, muutub kiiresti erksamaks.) Me veel tiksume! Andestage mulle see nõrkusehetk, mööduv pessimismihoog! Maailmas on nii palju rõõme! Hanemaksapasteet, pokaal punaveini, päike, naised, lilled! Kulla mees, elu on ilus! Eriti, kui see sisaldab seksi! Läks meelest ära teilt küsida, kes te olete ja mis te siin teete?

MEES: Mina või? Mina…

PROFESSOR: Aga muide, see ei ole üldse tähtis. Tähtis on, et me mõlemad oleme noored ja terved. Peab kiiresti elama! Hakkame laulma, hakkame tantsima! Pange muusika mängima!

 

Kostab sütitav tango.

 

         Imeline! Suurepärane! Oivaline! Teate, mis? Mul on idee:…

NEIU (tulles): Hakkame seksima.

PROFESSOR: Just seda ma tahtsingi pakkuda. Lubage, ma kutsun teid tantsima, ja me arutame läbi üksikasjad.

 

PROFESSOR ja NEIU tantsivad.

 

NEIU: Mis üksikasjad need on, mis teid huvitavad?

PROFESSOR: Mis, kus, millal.

NEIU: Seks, siin, praegu.

PROFESSOR: Kellega?

NEIU: Teiega.

 

MEES asub tantsima, võttes NEIU partnerilt üle.

 

MEES: Millest te rääkisite?

NEIU: Professorit huvitasid üksikasjad.

MEES: Mind huvitavad ka.

NEIU: Ma olen valmis need avalikuks tegema. (Teeb julge paa.)

MEES: Üksikasjad on muljetavaldavad.

NEIU: Aga ettepanek tervikuna?

 

PROFESSOR võtab NEIU üle. Järgneva dialoogi ajal käib NEIU ühe partneri käest teise kätte.

 

PROFESSOR: Kellele meist teie ettepanek on mõeldud?

NEIU: Mõlemale.

PROFESSOR: Kas koos või kordamööda?

NEIU: Kas te peate mind nii kõlvatuks?

PROFESSOR: Tähendab, kordamööda.

NEIU: Tähendab, koos.

MEES: Te teete nalja.

NEIU: Sugugi mitte. Kordamööda on ju petmine ja truudusemurdmine. Koos on aus, huvitav ja meeldiv. Kas teie meelest on parem seda üksi teha?

MEES: Kahekesi, ainult kahekesi.

NEIU: Kahekesi seksi pole üldse olemas, on ainult kolmekesi. Lihtsalt kolmas on tavaliselt mujal. Teisel ajal ja teises kohas. Sellepärast nimetataksegi normaalset abielu „kolmnurgaks“.

MEES: Te peate niisugust abielu normaalseks?

NEIU: Niisugune on elu.

PROFESSOR: Abielu ahelad on nii rasked, et neid jaksab kanda ainult kolmekesi.

 

Tants lõpeb.

 

MEES: Aga miks mitte siiski kahekesi?

NEIU: Kahekesi, kolmekesi, neljakesi – mis vahet seal on? Peaasi, et ei oleks üksi. Peaasi, et ei oleks üksi…

MEES: Te mõelge hoopis selle peale: sel ajal, kui siin lõbustab ühte daami korraga kaks meest, jääb mõni teine naine hoopis ilma partnerita. Ja kes teab, võib-olla on see naine lähedal, siinsamas, võib-olla isegi kõrvaltoas. Ta januneb, ta igatseb, ta piinleb üksinduse käes.

NEIU: Aga kutsuge ta siis siia!

MEES (kimbatuses): Kes?

NEIU: See naine!

MEES: Ma ütlesin seda retoorilises mõttes. Ma ei pidanud silmas mitte kedagi konkreetselt.

NEIU: Pole tähtis. Minge ja tooge ta siia.

MEES: Kes?

NEIU: See, kes üksinduse käes igatseb ja piinleb. Oleme siis kõik koos üksikud. Otsige naist!

 

MEES ja PROFESSOR ära. Tuleb NAINE.

 

NAINE: Hakkame seksima.

NEIU: Hakkame.

 

Paus.

 

NAINE: Küsimus on ainult, et kellega.

NEIU: Kas siis ei olegi kedagi?

NAINE: Ei ole.

NEIU: Mida sa siis välja pakud?

NAINE: Ma mõtlesin, et sina tead.

NEIU: Kui ma teaksin, ma ei istuks siin üksi.

NAINE: Aga oled sa kellelegi pakkunud?

NEIU: Kõigile.

NAINE: Ja nemad?

NEIU: Ei.

NAINE: Võib-olla nad kartsid, et sa tahad raha?

NEIU: Ei, ma seletasin neile, et ma olen valmis täiesti omakasupüüdmatult.

NAINE: Ja nemad?

NEIU: Ikka ei.

NAINE: Aga sina neile raha ei pakkunud?

NEIU: Ei. Ainult ennast.

NAINE: See oli viga.

NEIU: Ma tean.

NAINE: Sa oleksid pidanud pakkuma.

NEIU: Ma tean. Aga mul ei ole raha. Selles see häda ongi.

NAINE: Kui on raha, pole vajagi meest otsida. Ta otsib su ise üles.

NEIU: Mind ei otsita. Aga üksi olla on raske.

NAINE: Muidugi. Meil peab olema kodu, perekond, seltskondlik positsioon. Me peame huvitavalt aega veetma. Reisima. Selleks kõigeks on vaja meest.

NEIU: Kust sa sihukese mehe leiad?

NAINE: Sihukest pole lihtsalt olemas. Sellepärast on parem, kui oleks mitu tükki.

NEIU: Ma tean. Aga mul ei ole raha. Mul olen ainult ma ise.

NAINE: Mis sa tööl teed?

NEIU: Tööd, mida siis veel.

NAINE: Selge see. Aga mida sa tööks nimetad? Seksi või?

NEIU: Ei. Töö on see, kui sa ei tee mitte seda, mis sulle meeldib, vaid seda, mille eest makstakse.

NAINE: Seksi eest ka mõnikord makstakse.

NEIU: Mulle mitte.

NAINE: Ka mulle mitte. (Paus.) Oled sa abielus?

NEIU: Ei ole.

NAINE: See on kehva. Naine peab olema abielus. Näiteks mina tahan olla abielus, aga nii, et mul meest ei oleks.

NEIU: Mina tahaks vastupidi: et ei oleks tingimata abielus, aga mees ikka oleks. (Paus.) Huvitav, miks naistel nüüdsel ajal nii ei vea. Mida kõvem on progress, seda vähem on õnne.

NAINE: Ma arvan, et konkurentsis arvutiga me jääme alla. Me ei ole nii targad ja sisaldame vähem informatsiooni.

NEIU: Ja erutame vähem kui pildid ekraanil.

NAINE: Äkki naised pole üldse seksiks loodud?

NEIU (nördinult): Mis tähendab „pole seksiks loodud“? Milleks siis? Milleks on meil käevõrud, kõrvarõngad, ketid, kaelakeed, sõled ja sõrmused? Milleks on lõhnaõlid, kreemid, puudrid, ripsmetušš ja huulepulk? Milleks on kammid, harjad, küünetangid, käärid, juuksenõelad ja -klambrid? Ainult selleks, et ahvatleda, ligi meelitada, meeldida! Aga misjaoks meeldida? Ikka selle sama asja jaoks! Me oleme loodud seksi jaoks, selle nimel me elamegi. Sellepärast me peame ennast täielikult sihtotstarbel ära kasutama, sajaprotsendiliselt, ainsatki päeva, tundi, minutit kaotamata! 

NAINE: Aga on ju ka erandeid…

NEIU: Ei ole. Isegi kõige tuimem, rangem, külmem, pepsim vanatüdruk on elus seks ise.

NAINE: Sul on õigus. (Kui on mõnda aega vaikinud.) Äkki ma ei ole lihtsalt küllalt veetlev?

NEIU (paneb prillid ette ja vaatab NAIST): Ei, sa käid veel küll.

NAINE: Kas ma meeldin sulle?

NEIU: Jaa.

NAINE: Aga ajaks siis ilma meesteta läbi? Kui neid kuskilt võtta ka ei ole…

NEIU: Ei, seda varianti ma ei tunnista. Homodest ma saan veel natuke aru. Tugev, lihaseline, jõuline mehekeha on muidugi veetlev. Aga naisekeha… Ei. (Võtab prillid eest.)

NAINE: Sa kannad prille?

NEIU: Ainult seksi ajal. Ausalt öelda, ma ei ole saanud neid veel kordagi kanda. Mul on üks unistus: prillid ette, silmad kinni – ja ma naudin!

NAINE: Sa oled hull.

NEIU: Ei, ma olen lihtsalt kergesti vaimustuv ja romantiline. Ma pidevalt otsin. Mitte päevagi reata. Mitte tundigi seiklusteta. Aga ikka on igav. Ma olen otsimisest tüdinud. Tahaks midagi pidevat ja stabiilset. Stabiilset seksi. Iga päev. Iga tund. Seksi varahommikul. Seksi keskhommikul. Seksi tööl. Seksi lõunavaheajal. Seksi bussis koju sõites. Seksi õhtul teleka ees. Seksi vannitoas. Seksi voodis pärast vanni. Seksi unes. Seksi enne. Seksi pärast.

NAINE: Pärast mida?

NEIU: Pärast kõike. Enne kõike. Kõige asemel. Alati. Igal pool. Kõigiga. (Ohkab.) Kui ma ei teaks, et ma olen hull, siis ma mõtleksin, et ma lähen vist hulluks.

NAINE: Kas sa armastad armastada?

NEIU: Väga! Kui ma saaksin, ma armuksin kõikidesse maailma meestesse! Ma nii armastan armastada!

NAINE: Sa nii armastad seksida?

NEIU: Kuidas saab seda mitte armastada? Seks on ju üksinduse vastand. Seks tähendab ju „kahekesi“. Vähemalt. See on juba pääsemine. See on läheduse kroon, haripunkt ja kehastus. Ja veel armastan ma seksi sellepärast, et see aitab rahuldada meie kõige peamist vajadust – rääkida. Isu täis, nagu kord ja kohus, avameelselt. Sellepärast öeldaksegi – „intiimsuhted“. Ainus võimalus enda kohta kõik viimseni ära rääkida. Kuulata ka, aga peaasi on rääkida. Sellest, kuidas see käib sinul temaga. Kuidas see käib sinul teistega. Kuidas see käib temal teistega. Kuidas see käib teistel teistega.

NAINE: Aga meie selle ajal ei räägi.

NEIU: Aga pärast?

NAINE: Pärast? Millest on pärast veel rääkida?

 

Tuleb PROFESSOR.

 

PROFESSOR: Tüdrukud, rääkida pole vaja ei enne ega pärast seda ega selle asemel. Jätke jutt, ärge raisake aega, hakkame seksima.

NEIU: Aitäh, hea meelega.

PROFESSOR: Siis istuge, pange vihikud valmis, ja alustame.

NEIU: Ma olen valmis tegema seda istuli, aga milleks vihikud?

PROFESSOR: Et üles kirjutada.

NEIU: Üles kirjutada? Mul jääb niigi meelde.

NAINE: Mis minusse puutub, siis grupiviisiline õppus ei ole mulle just südamelähedane.

PROFESSOR: Mis see süda siia puutub?

NAINE: Niipalju puutub, et ma olen armukade.

PROFESSOR: Kallis, te ei jälgi moodi. Armukadedus on ammu iganenud. Isegi ajuvaba kana ei ole enam armukade. Kuidas võite rääkida armukadedusest teie – kahekümne esimese sajandi haritud naine?

NEIU: Kana ei ole armukade sellepärast, et loodus on ta seadnud kasvatama tibusid ilma meheta, ja talle pole meest vajagi. Inimesed aga kasvatavad lapsi kahekesi, ja sellepärast on naine juba geneetiliselt armukade. On seda vaja või ei ole, on see mõistlik või ei ole, aga me tunneme armukadedust.

PROFESSOR: Pean teile ülima lugupidamisega ütlema, et noore ja kogenematu tütarlapse kohta näitate te üles imetlusväärset informeeritust ja taipu.

NEIU: Ja peale selle te just lubasite minuga põgeneda.

NAINE: Minuga ka.

PROFESSOR: See on väga imelik. Niipea kui ma teen täna ettepaneku seksida, teevad kõik mulle ettepaneku põgeneda. Aga ma olen nõus. Põgeneme!

NEIUS: Mis koosseisus?

PROFESSOR: Kõik koos. Jookseme!

 

Kõik kolm jooksevad üksteise kannul ümber toa. Ilmub MEES ja hakkab kaasa jooksma. Teinud mõne ringi, ta peatub.

 

MEES (lõõtsutades): Aitab jooksust. Hakkame parem seksima.

NEIU, NAINE ja PROFESSOR (peatuvad ja tõmbavad hinge): Aitäh, hea meelega.

PROFESSOR: Üldiselt, me oleme juba näinud.

MEES: Parem tervitada kaks korda kui mitte kordagi. Kuhu te jooksete?

PROFESSOR: Me ei jookse, me vestleme.

MEES: Millest?

NEIU: Seksist loomulikult.

MEES: Miks me räägime muudkui seksist ja seksist? Ära on tüüdanud. Räägime parem millestki muust.

NEIU: Millest siis?

MEES: Ei tea. Ainult mitte sellest.

NAINE: Õige. Mind on ka ära tüüdanud. Mitte sõnagi seksist. Leppisime kokku?

PROFESSOR: Leppisime kokku.

 

Paus.

 

NAINE: Millest me siis räägime?

MEES: Millestki intellektuaalsest. Nagu normaalsed inimesed ikka.

NEIU (entusiastlikult): Räägime!

 

Paus.

 

NAINE: Hakkame vestlema! Teravmeelselt ja lõbusalt. Hakkame?

NEIU: Hakkame. Ma olen sellest juba ammu unistanud.

PROFESSOR: Mina ka.

 

Paus.

 

MEES: Kui meeldiv on vestelda millestki intellektuaalsest, on ju?

PROFESSOR (innukalt): Kahtlemata!

NEIU: Või veel!

 

Paus.

 

NAINE: Noh, miks te siis vait jäite?

NEIU: Aga teie?

NAINE: Ma lihtsalt ei tea, millest alustada. (PROFESSORILE.) Hakake teie pihta, te olete ikkagi professor.

PROFESSOR: M-m-m… E-e-e… Tõtt öelda, professorina ma olen harjunud vestlema ainult professionaalsetel teemadel.

NEIU: Aga mis teie professioon on?

PROFESSOR: Te ju teate – seks. Seksist ma võin rääkida lõpmata kaua.

NAINE: Ei, seks on meil keelatud teema.

NEIU (ohates): Keelatud jah.

NAINE: Loomulikult. Me ju leppisime kokku.

 

Paus.

 

MEES: No hea küll… Kui teisi ei ole, siis ma olen valmis alustama.

 

Kõik valmistuvad kuulama.

 

         E-e-e… Ükskord tuleb mees ootamatult liiga vara töölt koju ja näeb, et ta naine ja armu…

NAINE: Stopp! Me ju leppisime kokku, et me räägime ainult midagi intellektuaalset. Ja ilma seksita.

MEES: Intellektuaalset? Olgu peale… (Kui on järele mõelnud.) Ükskord üks intellektuaalne mees tuleb ootamatult liiga vara töölt koju ja näeb, et tema intellektuaalne naine on voodis väga intellektuaalse armukesega.

 

Paus.

 

NAINE: Ja edasi?

MEES: Ei midagi. Tol päeval avastas mees enda jaoks nii mõndagi uut.

 

Paus.

 

PROFESSOR: Kes veel tahab rääkida midagi intellektuaalset? (Paus.) Kas me siis tõesti ei suuda rääkida kirjandusest, teatrist või muusikast?

NEIU: Kirjandus mind, ausalt öelda, eriti ei huvita.

NAINE: Mind jälle ei huvita muusika.

MEES: Mind teater.

PROFESSOR: Peab tõdema, et tänapäeva ühiskonnas, kus kõik on võrdses kultuurivaeguses, on ainus teema, mis huvitab absoluutselt kõiki ja alati, ja mis on kõikidele mõistusekohane – see on seks.

NEIU: No hea küll, kui intellektuaalne välja ei tule, las siis igaüks räägib, mis teda ennast huvitab.

NAINE: Ainult mitte seksist.

PROFESSOR: Muidugi mitte seksist.

MEES: Iseenesest mõista.

 

Paus.

 

NEIU: Huvitav, aga mis võiks olla veel huvitav peale seksi? (Paus.) Mind näiteks huvitab, kas on olemas ka ebahuvitavat seksi?

NAINE: On küll.

PROFESSOR: Aga mind, kui ma ütlen ausalt, ei huvita enam miski. Isegi mitte seks.

NEIU: Mina ka seksi vastu üldiselt huvi ei tunne. See-eest seks tunneb huvi minu vastu. Ja väga jõuliselt.

NAINE: Jälle me libisesime seksi peale. Kas siis tõesti ei saa rääkida millestki muust?

NEIU (nukralt): Intellektuaalsest?

PROFESSOR: Ainult intellektuaalsest.

 

Paus.

 

NAINE: Räägime parem armastusest. Kas armastusest võib?

PROFESSOR: Armastusest võib.

NEIU: Aga miks armastusest võib ja seksist ei või? Kas need ei ole siis üks ja seesama?

PROFESSOR: Mitte päris.

NEIU: Minu meelest on „armastus“ lihtsalt vanaaegne sõna, mis tähendab seksi.

MEES: Ilmselt tsensuur siis sõna „seks“ ei lubanud, ja selle asemel kasutati sõna „armastus“.

NEIU: Ei, armastus on siiski vist midagi muud. Ma mäletan, me koolis õppisime… See on midagi, mida tuli ette kauges minevikus.

NAINE: Mis vahe seal siis ikkagi on?

PROFESSOR: Võib öelda, et armastuse puhul on tähtis partner, aga seksi puhul protsess.

NEIU: Aga mis siis, kui partner on hea, aga protsess on halb?

PROFESSOR: Veel on arvatud, et naised eelistavad armastust, aga mehed seksi.

NEIU: Valejutt. Mina olen noor, kogenematu tütarlaps, ja ma ei tea, mida eelistavad mehed. Aga ma tean, mida eelistavad naised.

MEES: Aga öelge, professor, kumb on parem – kas seks või armastus?

PROFESSOR: Kahtlemata seks. Seks on tervisele kasulik, aga armastus on kahjulik.

NAINE: Miks?

PROFESSOR: Armastus pakub liiga palju negatiivseid emotsioone. Rahutus, armukadedus, pretensioonid, hingepiin, arveteklaarimised ja mis iganes, aga seks pakub ainult puhast rahuldust. Armastusest jäävad rängad mälestused, rikutud närvid ja kibe pettumus, aga seksist jääb ainult meeldiv rammestus ja hea isu.

MEES: Ja peale selle nõuab armastus tohutult aega. Kõik need jutuajamised, lillekimbud, jalutuskäigud, kutsumised, saatmised… Kes võib endale meie ajal seda luksust lubada? Kes võib praegu näpistada kas või pool tunnikest? Aga seks – hüppad korraks kõrvale ja jooksed jälle edasi.

NEIU: Jah, seks on kuidagi tänapäevasem.

MEES: Näete, kui intellektuaalne vestlus meil välja kukkus!

NEIU: Ja üldse mitte seksist!

NAINE (närviliselt): Kogu häda on selles, et jälle me ainult räägime. Aga aeg lendab.

MEES: Aga mida me teha saame?

NAINE: Ma ei tea. Ma tean ainult seda, et midagi tuleks ette võtta. Kas teist on keegi oma eluga rahul? (Paus.) Ma küsin teilt kõigilt – kas keegi on oma eluga rahul?

PROFESSOR: Ei ole.

NEIU: Ei ole.

MEES: Ei ole.

NAINE: Aga mis me siis istume, latrame ja teeme näo, et meil on hea ja tore?

NEIU: Kes teeb näo? Mina küll ei tee.

MEES: Ja mida me saaksime ette võtta?

NAINE: Ma pakkusin juba ammu – põgeneme.

MEES: Põgeneda pole meil kuskile. Kuskil ei ole parem, igal pool on veel hullem. Ja aina hullemaks läheb. Siin, igal pool, alati.

NEIU: Ja iseenda eest ei põgene kuskile.

NAINE: Aga mis siis teha?

PROFESSOR: Kas või midagigi! Meil ei ole aega! Otsustame ära!

NEIU: Õige! Lõpuks peab midagi muutma, peab tegutsema, midagi tegema. Ükskõik, mida. Lõhkuma, lammutama, põlema panema. Ma ei tea, kuidas teie, aga mina küll väga tahaksin.

NAINE: Me kõik väga tahaksime.

MEES: Üksi meil ei tule midagi välja.

NAINE: Peab ühinema. Peab üles tõusma! Kõik koos.

MEES: Kuidas me ühineme? Me oleme ju nii erinevad…

PROFESSOR: Me saame lähedasteks! Töötame välja ühise platvormi…

NEIU: Jutt või asi, mis platvormi? Ainus võimalus kähku lähedaseks saada on seks. Te võite sada aastat töö juures kõrvuti kükitada või peoõhtutel kokku saada, te võite igal puhkepäeval koos juua ja piknikutel käia, aga see ei tee nii lähedaseks kui üksainus koos veedetud öö!

MEES (õhinal): Aga saame siis lähedasteks!

PROFESSOR: Õige! Seks on ainus keel, mida oskavad kõik ja mida armastavad kõik: paapuatest kuni põhja rassini. Sellepärast ta toobki meile rahu, rahvaste üksteisemõistmise ja ühtsuse. Elagu seks!

NEIU (rebib laualt lina, seob selle harjavarre külge ja vehib nagu lipuga): Hurraa!

NAINE: Vabadus – kohe!

MEES (hüppab lauale): Elagu ülestõus!

NAINE: Meil pole kaotada midagi peale ahelate!

NEIU: Kõigi maade genitaallased, ühinege!

 

Tuleb ÕDE.

 

ÕDE: Hakkame… (Peatub.) Mis teil viga on? Kas juhtus midagi?

 

Paus. MEES ronib laua pealt maha, NEIU langetab lipu. Kõik on pinevil.

 

NAINE: Midagi ei juhtunud.

ÕDE: Aga miks te kõik mind niimoodi vaatate?

NEIU: Me vaatame nagu ikka.

ÕDE: „Nagu ikka“?

NAINE: Kes te üldse olete ja mis te siin teete?

ÕDE: Te teate suurepäraselt. Nii et jätame need jutud. Hakkame se… (NEIULE, kes tegi kärsitu liigutuse.) Kuidas? Te tahate vastu vaielda?

NEIU: Mina? Ei tule mõttessegi.

ÕDE: See on tore. Hakkame sellepärast siis nüüd pihta meie õhtuste protseduuridega ja regulaarsete vestlustega.

PROFESSOR: Me ei taha.

ÕDE: Kullakene, kõik me elame nii, nagu saame, kui me ei saa elada nii, nagu tahame.

NEIU: Me ei ela, ei saa, ei taha ja ei hakka.

ÕDE: Te peate.

NAINE: Ei pea me midagi.

ÕDE: Olge ikka tublid poisid ja tüdrukud.

MEES: Me olemegi tublid.

ÕDE: Te ju ei taha, et ma kasutaksin jõudu?

NAINE: Jõud unustage ära. Jõud on meie pool!

NEIU: Mul on idee! Teeme talle süsti. Las ta rahuneb maha.

NAINE: Kas sa oskad?

NEIU: Mis siin osata on? Arvad, et ma ennast pole süstinud?

ÕDE: Kas mäss laeval?

NEIU: Me ju ütlesime – täna protseduure ei tule.

NAINE: Ja homme ka.

MEES: Ja ülehomme.

PROFESSOR: Me oleme vabad inimesed.

ÕDE: Vabadust pole kuskil. Igal pool on kohusetunne, enesekontroll ja distsipliin.

NAINE: Ärge lugege meile moraali. Meie teid ei tunne ja ei tahagi tunda.

ÕDE: See-eest mina tunnen teid väga hästi.

NEIU: Mida te meist teate?

ÕDE: Te nägite, et inimesed on kurjad. Egoistlikud. Agressiivsed. Rumalad. Teid peteti, teid vihati, teid kasutati ära ja hüljati. Ja te otsustasite elu eest pakku joosta. Kas pole nii?

NEIU: Minge minema, te olete meile vastik.

ÕDE: Sellepärast, et mina olen teie peegel. Peegel, kuhu te ei taha vaadata. Aga ma siiski sunnin teid sinna vaatama.

NAINE (irooniliselt): Huvitav, mida ma seal näen.

ÕDE: Ennast. Vaata ennast tähelepanelikumalt. Sa kujutad endale ette, et sa oled kellegi naine, kuigi sa ei ole abielus ja ei ole kunagi abielus olnudki. Kompleksidega vanatüdruk. Sa oled lugenud ülearu romaane õnnetutest abieludest ja nüüd lõõritad lugulaulu sellest, kui tüdinud sa oled oma perekonnaelust ja oma olematust mehest. Aga tead sa üldse, kui kurnav on tegelikult näha igal õhtul väsinud ükskõikset meest ja tema pidevalt krimpsus nägu? Haigusloos on kirjas, et sa oled neitsi. Sellest võib tõepoolest hulluks minna. Kui see on nii, siis ravi ennast tõesti seksiga. Nii et ära enam hädalda ja mine mehele, kui saad.

NAINE (süngelt): Hea on öelda.

ÕDE: Naine peab olema kutsuja, ootaja. Aga sulle on näkku kirjutatud väsimus ja ärritus, nagu sa oleksid ennast äädikast täis joonud. Kas siis nii võlutakse mehi?

NAINE: Aga kuidas siis teie meelest peaks?

ÕDE: Vähem halamist ja rohkem kosmeetikat. Huultele natuke rohkem värvi ja naeratust. Seelik ülespoole, dekoltee allapoole. Tahad nende eest ära joosta, siis jookse, aga nii, et nad su kätte saaksid. Tõuka eemale, aga selleks, et nad sind veel kõvemini kallistaksid. Pane vastu, aga nii, et oleks ainult meeldivam sind vallutada. Ütle ära, aga nii, et oleks selge, et sa annad järele. Ole külm, aga nii, et mitte sina ei jahuta teda, vaid et tema soojendab sind.

NEIU: Seda õpetust teab iga koolitüdruk. Isegi mina.

ÕDE (NEIULE): Aga sina, „noor, romantiline, kogenematu tütarlaps“… Kas sul on juba meelest ära, et sa oled kolm korda abielus olnud? Kolm korda! Tavaline naine ei pea ühte korda ka vastu. Kas viisid sina neid nii kaugele või nemad sind – seda ma ei tea. Ja nüüd sa muudkui mõtled: „Miks mind on nii mitu korda maha jäetud? Mis on minus niisugust, mis teisi ei rahulda? Kas tõesti on süüdi kogu see pikk rodu mehi, kes mind maha on jätnud, aga mitte ma ise?“ Ja nii sa mõtledki endale välja uue eluloo, püüdes petta teisi, ja eelkõige iseennast. Ainult et kas ikka õnnestub?

PROFESSOR: Aga võib-olla mitte ta ise, vaid teie mõtlete talle elulugu välja?

ÕDE: Muide, professor… Öelge, mismoodi teie oma tervise juures põgeneda mõtlesite? Lapsed said teist lahti, pole kedagi, kes teid ülal peaks, ja nii te lähetegi hulluks – üksindusest, näljast ja tänamatusest… Kes teid ootab, ja kus? Istuge vaikselt, sööge püreed ja lugege oma õpetussõnu seksiteooriast. Mujal te kuulajaid ei leiaks. Pealegi, kui ma ei eksi, siis te pole professor, vaid endine keskkooli kirjandusõpetaja. Ainult et kirjandustundidest ära ei ela, see ei ole moes, praegu on moes seks, ja nii te kuulutasitegi ennast seksuoloogiks. (MEHELE.) Aga teie, noormees, peaksite abielluma.

MEES: Mina?

ÕDE: Teie endine naine – ei, mitte see naine, üks teine – lõi teid kodunt minema, et te ei segaks teda ja tema armukest, ja sealtpeale te üldse kardate naisi. Kardate, et naine võtab teilt teie vabaduse. Et ta nõuab, et te temaga abielluksite. Et ta petab teid. Et ta jätab teid maha. Et ta raiskab teie aega. Et ta võtab ära kogu teie raha. Et ta ajab teid emaga riidu. Et ta lahutab teid sõpradest. Et ta hakkab teiega arveid klaarima. Et ta tüütab teid ära. Et te muutute õnnetuks… No ärge kartke enam elada! Olge tugev. Kuigi tugevatel on elus raskem kui nõrkadel…

MEES: Aga mina mõtlesin, et…

ÕDE: Lõpetage ära see mõtlemine. Mõtelda on ohtlik. Õppige elama ilma järele mõtlemata. Ilma mõtlemata, mis saab kümne aasta pärast. Aasta pärast. Mis saab homme. Õppige elama täna. Mitte mõelda, mitte mõelda, mitte mõelda. Igaüks meist peaks seda endale kordama kümme korda päevas. Homme on halb sõna. Homme me võime laostuda. Töö kaotada. Haigeks jääda. Ära surra. Kui selle peale mõelda, siis võib hulluks minna.

NAINE: Te rääkisite meist kõigist huvitavaid lugusid. Aga kuidas teie endaga lugu on? Kui te olete peegel, kas te siis ise ennast ei tahaks vaadata?

ÕDE: Ei.

NAINE: Ja siiski me aitame teil seda teha. (Näitab ÕELE peeglit.) Keda te seal näete?

 

ÕDE ei vasta.

 

         Kui te ei taha vastata, siis ma räägin teile. Kõigepealt, te ei ole mingi õde.

ÕDE: Valejutt. Kes ma siis teie arust olen?

NAINE: Ma ei tea. Väsinud haige naine, kes armastab elulugusid välja mõelda ja kes on ei tea kust pähe võtnud, et ta on meditsiiniõde. Ja mis see meie asi on, kes te olete?

PROFESSOR (ÕELE): Teile vist tundub, et siin on hullumaja? See on absurd. Täpselt sama hästi võin mina öelda, et me oleme võõrastemajas.

NEIU: Sanatooriumis.

NAINE: Oma kodus.

MEES: Lihtsalt tavalises asutuses tööl.

PROFESSOR: Nii et lõpetage ära meie õpetamine ja ravimine.

NAINE: Ravige ennast ise. Aga meie laseme siit jalga.

ÕDE: Kuhu?

MEES: Sinna, kus on parem.

ÕDE: Parem ei ole kuskil, igal pool on veel hullem. Ja aina hullemaks läheb. Siin, igal pool, alati.

NEIU: Ükskõik, kuhu.

ÕDE: Te ei lahku siit kunagi. Te ei ole nii palju põrunud, et tahaksite tagasi normaalsete inimeste maailma. Sest see maailm on ju suur hullumaja, täis tühjust ja vägivalda.

PROFESSOR: Kas saab öelda „täis tühjust“?

ÕDE: Saab küll. Ja lõpetage ära see enesepettus. Te olete haiged ja te teate seda.

MEES: Mida me peame siis tegema?

ÕDE (väsinult): Minge magama.

 

Keegi ei liigu paigast.

 

         Noh, miks te ei lähe?

MEES: Ma ei taha oma tuppa üksi jääda.

PROFESSOR: Mina ka.

ÕDE: Minge, ma olen väga väsinud. Ma pean öö läbi valves olema. Terve pika, pika öö… Ihuüksi. Hullemini kui ihuüksi.

 

Keegi ei lähe.

 

NAINE: Ja meile te ei ütlegi midagi? Tundke meile natukenegi kaasa. Me oleme nii hädas ja üksi.

ÕDE: Minge minema.

 

Kõik lähevad vastu tahtmist laiali. ÕDE jääb üksi.

 

         Te olete nii hädas ja üksi? Teile peaks kaasa tundma? Kes teist üldse teab, mis on tõeline üksindus? Täielik, üksildane üksindus? Mida teate teie tõelisest igatsusest tõelise seksi järele? Kes teist mõistab, mis on tõeline igatsus tõelise elu järele? Kas te saate aru, mida tähendab töötada õena hullumajas? Nõdrameelsetega, kellega ei saa lihtsalt inimese moodi rääkidagi? Kuulata nende sõimu ja kaebusi ja tunda, et veel natuke, ja sa oled ise hull valmis? Igal hommikul ma tulen sellesse meeletusse, meeletusse, meeletusse maailma, ja õhtul pöördun tagasi maailma, mis tundub mulle veel meeletum. Ja sellest hoolimata on tarvis töötada, on tarvis elada. Milleks? Et anda teile iga päev tablette, teha süste ja tunda, kuidas te mind vihkate? Aga kas te ka teate, et ma võtan juba ise neidsamu tablette ja teen endale neidsamu süste? Sellepärast, et hullumeelsus, mida arstid ka ei ütleks, on nakkav. Ma saan teist aru. See, mida te peate oma seksihimuks, on tegelikult janu armastuse ja soojuse järele. Te olete väsinud… Te olete elust väsinud ja otsustasite leida pelgupaiga fantaasiamaailmas. Kui te vaid teaksite, kuidas ma teid mõistan. Ka mina olen väsinud. Nii tahaks rahu. Rahu… Ei mõtleks. Ei teeks plaane. Ei hellitaks lootusi, mis mitte kunagi täide ei lähe. Ei mõtleks…

 

Pikk paus, vaikus. ÕDE läheb ühe ukse juurde ja koputab.

 

         (Läbi ukse.) Hakkame seksima.

 

Ei mingit vastust. ÕDE koputab valjemini ja kordab.

 

         Kuuled või? Hakkame seksima!

 

Ei mingit vastust. ÕDE läheb teise ukse juurde.

 

         Kuuled või! Hei! Hakkame seksima!

 

Ei mingit vastust. ÕDE koputab järgmisele uksele. Siis järgmisele. Ei mingit vastust. Siis pöördub ÕDE saali poole (võimalik, et tema ja saali vahel paikneb nähtamatu uks).

        

Hakkame seksima!

Lõpp