Valentin Krasnogorov
ARMASTUS MÄLUKAOTUSENI
Hullumeelne komöödia kahes vaatuses
Komöödialt pole vaja nõuda mitte kogu naudingut,
vaid ainult sellele omast.
Aristoteles
Vene keelest tõlkinud Eero Spriit
Autori
kontaktid:
Telefon:
+7-951-689-3-689
(972) 53-527-4146, (972) 53-52-741-42
e-post: valentin.krasnogorov@gmail.com
Koduleht: http://krasnogorov.com/
©
Валентин Красногоров
TEGELASED
DOKTOR
MIHHAIL
ANNA
MARINA
MEES
Persoonide vanus ei oma otsustavat
tähtsust. Täiesti tõenäoline, et nad on umbes 40-aastased, Doktor ja Mees
mõnevõrra (või palju) vanemad.
Esimene
vaatus
Doktori rikkalikult sisustatud kabinet, mis meenutab
pigem stiilset elutuba, kui steriilset meditsiinilist ruumi. Laua taga mugavas
tugitoolis on koha sisse võtnud DOKTOR - hästi riietatud imposantne väga
enesekindel aastates mees. Siseneb KÜLASTAJA.
KÜLASTAJA.
Doktor, ma kannatan mälukaotuse all.
DOKTOR.
Mis ajast?
KÜLASTAJA.
Mis "mis ajast"?
DOKTOR.
Mis ajast te kannatate mälukaotuse all?
KÜLASTAJA.
(Mõtleb pingsalt.) Ma ei mäleta.
DOKTOR.
Hästi. Tähendab, see on väga halb. Kuid kõik on ravitav. Peaasi, et tulite õige
arsti juurde. Selle juurde, kes teid terveks ravib. Arste, kes raviks, polegi
nii palju. Ja neid, kes terveks ravivad, pole üldse. Teate, nagu ette nähtud,
avame teile haigusloo. (Hakkab arvutisse andmeid sisestama.) Niisiis, te
kannatate mälukaotuse all.
KÜLASTAJA.
Kuidas te teate?
DOKTOR.
Te ju ise just ütlesite seda mulle.
KÜLASTAJA.
Jah? Väga kahju. Tegelikult, ma varjan seda, et mul ebameeldivusi ei oleks.
DOKTOR.
Ärge muretsege, see jääb meie vahele. Arstisaladus. Teie nimi?
KÜLASTAJA.
Minu nimi? (Mõtleb pingsalt.) Olen unustanud.
DOKTOR.
(Leebelt.) Ärge muretsege, see pole midagi hirmsat. Kas teil on pass või
mingi muu isikutunnistus kaasas?
KÜLASTAJA.
Jah muidugi. (Sorib taskutes.) Kardan, et jätsin selle koju.
DOKTOR.
Ausalt öeldes, te tekitate mulle mõningaid probleeme.
KÜLASTAJA.
Isegi ei tea, kuidas see juhtus. Mäletan, et see on väga levinud nimi.
DOKTOR.
Püüame meenutada. Äkki Nikolai?
KÜLASTAJA.
(Ebakindlalt.) Võib-olla.
DOKTOR.
Või Sergei?
KÜLASTAJA.
Ma ei tea.
DOKTOR.
Ja perekonnanime ka ei mäleta?
KÜLASTAJA.
Ja perekonnanime ka ei mäleta. Aga ärge teie muretsege. Mul peaks olema sedel
oma nime ja aadressiga. Naine paneb mulle alati selle sedeli taskusse, kui ma
kodust välja tulen. (Otsib taskutes ja leiab paberikese. Pidulikult.) No
näete? Nüüd saate teada mu nime.
DOKTOR.
(Avab ja loeb sedelit.) Nii ... Telefoninumber ... Ja ongi nimi.
"Marina." (Hämmingus.) Kuid see pole ju teie nimi!
KÜLASTAJA.
Olete kindel?
DOKTOR.
Kas teie ei ole? Te olete ju mees!
KÜLASTAJA.
Kust teie teate? Kas ma ütlesin teile seda?
DOKTOR.
Kas te siis ise ei tea?
KÜLASTAJA.
Et ma mees olen? Noo, kui teie seda kinnitate, siis ma usun teid. (Mõtleb
järele.) Kui Marina pole minu nimi, kelle oma see siis on?
DOKTOR.
(Hakkab närvi minema.) Just seda ma tahtsingi teilt küsida.
KÜLASTAJA.
Tõenäoliselt on see mu naise nimi.
DOKTOR.
Mis tähendab "tõenäoliselt"? Te ei mäleta oma naise nime?
KÜLASTAJA.
Kuulge, te solvate mind. Muidugi mäletan.
DOKTOR.
Kas see on siis tema või mitte?
KÜLASTAJA.
Muidugi tema. Minu õrn, hell, armastav ja armas naine. Te ei usu, aga ma tunnen
teda juba esimesest klassist. Õppisime
ju samas koolis. Ah doktor, kas te mäletate oma mesinädalaid?
DOKTOR.
(Kahtlustavalt.) Kas teie mäletate?
KÜLASTAJA.
Või veel! Ah, milline aeg see oli! Iga lohuke tema kehal oli alles mässitud
saladuseloori, iga puudutus veel erutas ja iga öö näis imena. Lõppematu imena.
Kas mäletate seda kõike, doktor?
DOKTOR.
(Ohkab tundeliselt.) Kes meist seda ei mäletaks?
KÜLASTAJA.
Usute või mitte, aga meie mesinädalad jätkuvad veel praegugi.
DOKTOR.
Tähendab, midagi te siiski mäletate?
KÜLASTAJA.
Muidugi. Muidu ma oleksin ju täielik idioot. Aga, kahjuks, esineb mõnikord
tõrkeid. Mõned lõigud kukuvad vahelt välja. Siis ujuvad jälle pinnale. Siis
kukuvad jälle välja. Jälle ujuvad pinnale. Jälle kukuvad välja. Jälle ujuvad pinnale.
Jälle...
DOKTOR.
(Katkestades.) Saan aru. Ujuvad pinnale.
KÜLASTAJA.
Jah. Ujuvad pinnale. Aga üldiselt on mul suurepärane mälu.
DOKTOR.
Tõesti või?
KÜLASTAJA.
Muidugi. Mulle väga meeldib kirjandus, filosoofia, kunst. Kas te Hegelit olete lugenud?
DOKTOR.
Midagi olen.
KÜLASTAJA.
Mäletate, kui ilusasti ta ütles arhitektuuri ja skulptuuri kohta?
DOKTOR.
Mm ... Aga teie mäletate?
KÜLASTAJA.
Muidugi. (Tundeliselt.) "Abstraktsete ideede konkretiseerimine
plastika sfääris sünnitab eneseotsimisvaimu selle faasi, kus see, iseendast
lähtudes, potentsioneerib kujundliku teadvuse sfääris immanentsust ilus."
DOKTOR.
Hegel nii ütleski või?
KÜLASTAJA.
Ja, aga mis siis on?
DOKTOR.
Ei midagi, mitte midagi. Kui nii, siis ehk tuletate ikkagi ka meelde, mis te
nimi on?
KÜLASTAJA.
Minu või?
DOKTOR.
(Kannatust kaotades.) Teie jah! Mitte minu ometigi! Kas te ei võiks kuidagi
nii teha, et mingil kombel ujuks pinnale teie nimi?
KÜLASTAJA.
Muidugi. Minu nimi on ... ma ei mäleta.
DOKTOR.
Võib-olla helistame teie naisele ja saame tema abiga teada teie nime?
KÜLASTAJA.
Hea idee.
DOKTOR.
Kes helistab, mina või teie?
KÜLASTAJA.
Parem teie. Muidu ta ütleb mu nime, aga ma unustan selle uuesti.
DOKTOR.
(Vaadates sedelit valib numbri ja räägib telefoniga.) Tere. Kas ma saaksin
Marinaga rääkida? Väga meeldiv. Teiega räägitakse kliinikust. Ma tahaksin teada,
kuidas teie mehe nimi on. Jah, ma saan aru, et see küsimus kõlab natuke
imelikult ... Ei, ma ei tee nalja ja ei lollita ... Ma olen tõesti arst ja mu
telefon on igas kataloogis. (Kuivemalt, tungivamalt.) Teie mehel on
probleeme ja te ise teate, mis probleemid need on ... (Kurjalt.) Vabandage,
aga nahaalsus - see on, kui võõrast inimest ilma põhjuseta nimetatakse nahaaliks.
Teie mees ... (Vestlus katkeb. DOKTOR paneb pahasena toru ära.)
KÜLASTAJA.
No mida ta ütles?
DOKTOR.
Ta ütles, et tal pole üldse meest!
KÜLASTAJA.
Minu naisel pole meest? See on imelik.
DOKTOR.
Tõepoolest imelik.
KÜLASTAJA.
Aga kes ta siis on?
DOKTOR.
Seda ma tahaksin teilt teada.
KÜLASTAJA.
Aga miks te temalt ei küsinud?
DOKTOR.
Sest ta viskas toru ära. Vabandust, aga teie abikaasa on üsna närviline persoon.
KÜLASTAJA.
Ta on ilmselt närvis just seepärast, et tal pole meest.
DOKTOR.
Aga ta on ju teie naine!
KÜLASTAJA.
(Hämmingus.) Õige. Aga öelge, miks teil üldse on vaja minu nime? Kas see
aitab ravida, või midagi?
DOKTOR.
Et avada haiguslugu. Et teid jälgida. Et teid läbivaatusele suunata. Et teile
saata arve, kurat võtaks!
KÜLASTAJA.
Arve? Kardan, et siis ei meenu mulle kunagi mu nimi.
DOKTOR.
Teiega võib hulluks minna!
KÜLASTAJA.
Ärge võtke südamesse. Süüdake sigaret, lõdvestage. Mul on häid sigarette. Tahate?
(Otsib taskutest.) Sähke, võtke terve pakk.
DOKTOR.
(Võtab paki.) Need pole sigaretid, need on mängukaardid.
KÜLASTAJA.
Kaardid? Seda parem. Mängime, see viib mõtted mujale.
DOKTOR.
Mul ei ole aega selliste rumaluste jaoks. Pealegi, ma ei oskagi mängida.
KÜLASTAJA.
Ma õpetan teid. (Segab kiiresti paki ja jagab kaardid.) Oletame, et
panustate kümme eurot potiemandale. Siis ...
DOKTOR.
(Võtab masinlikult kaardid, kuid taibates, viskab need lauale.) Te olete
arsti kabinetis, mitte kasiinos! Olete unustanud või? Ma olen eraarst ja minu
aeg on kallis. Väga kallis! Kas te soovite seda kulutada mängule?
KÜLASTAJA.
(Piinlikust tundes.) Vabandust. (Korjab kaardid kokku.)
DOKTOR.
(Väsinult.) Teate mida? Andke tõepoolest suitsu. Kuigi, tegelikult, ma
jätsin juba ammu maha.
KÜLASTAJA.
Vot, palun.
DOKTOR.
(Üllatunult.) Kuid need pole sigaretid, see on pass. (Avab passi,
võrdleb fotot mehe näoga. Rõõmsalt.) Jah, see on teie pass!
KÜLASTAJA.
Noh, mida ma teile ütlesin? Mul on suurepärane mälu.
DOKTOR.
(Vaadates passi.) Niisiis, kallis Mihhail, saimegi lõpuks teiega
tuttavaks. (Sisestab andmeid arvutisse.) Mihhail ... Kelluke. Kelluke
see olete teie?
MIHHAIL.
Kes siis veel?
DOKTOR.
Noh, hea küll. Asume siis lõpuks asja juurde. Laduge oma kaebused kõik järjekorras
välja.
MIHHAIL.
(Otsustavalt.) Ammu oleks aeg olnud. Ma ei ole teiega rahul. Ma maksan
teile regulaarselt tohutut raha, aga kui veoauto mulle otsa sõitis, ei liigutanud
te sõrmegi.
DOKTOR.
Esiteks, te pole mulle seni maksnud veel mitte mingisugust raha, eriti veel
tohutut. Ja teiseks mul polnud õrna aimugi, et teile veoauto otsa sõitis.
MIHHAIL.
Kummaline unustamine. Ma ju saatsin teile selle kohta kirja, millele te isegi
ei vaevunud vastama.
DOKTOR.
Ma ei mäleta ühtegi kirja.
MIHHAIL.
Tähendab, te kannatate mälukaotuse all. Löök oli väga tugev, tagajärjed olid
rasked. Te olite lihtsalt kohustatud viivitamatult abinõud tarvitusele võtma.
DOKTOR.
(Kannab andmeid haiguslukku.) Kas te vigastused olid suured?
MIHHAIL.
Tõsiselt on kahjustatud parem külg.
DOKTOR.
(Jälle andmed haiguslukku.) "Kahjustatud parem külg ..."
MIHHAIL.
Ja mõlemad laternad samuti.
DOKTOR.
(Südamepõhjast.) Kellel on parem külg kahjustatud? Kas teil või autol?
MIHHAIL.
Autol muidugi.
DOKTOR.
Aga mis teiega juhtus? Lõite pea ära või?
MIHHAIL.
Miks siis nüüd äkki nii? Minuga on kõik korras. Mitte kriimugi.
DOKTOR.
Siis miks ma oleksin pidanud viivitamatult abinõud tarvitusele võtma?
MIHHAIL.
Aga kes hakkab mulle maksma hüvitist?
DOKTOR.
Hüvitist? Mille eest? Ega mina ei juhtinud veoautot.
MIHHAIL.
Teie mitte. Aga teie olete minu kindlustusagent. Millal te suvatsete mulle tasuda
remondi eest?
DOKTOR.
Kallis mees, ma pole kindlustusagent. Ma olen eraarst. Doktor. Saate aru? Doktor.
MIHHAIL.
(Hämmingus.) Doktor?
DOKTOR.
Doktor, doktor. (Sisendab õrnalt ja kannatlikult.) Te tulite arsti
juurde. Arsti, mitte kindlustusagendi.
MIHHAIL.
Jah, õige ... Täiesti unustasin. Vabandust.
DOKTOR.
Mulle tundub, et teie haigus on vägagi tõsine. Vägagi.
MIHHAIL.
Aga on see ravitav?
DOKTOR.
Kuidas teile öelda ... Teil vedas, et tulite just minu juurde. Mõni teine arst
poleks teid kuidagi terveks ravinud.
MIHHAIL.
Jah, seda te juba rääkisite.
DOKTOR.
Tähendab, te mäletate seda?
MIHHAIL.
Muidugi.
DOKTOR.
See on hea. Aga üleüldse te midagi ikka mäletate?
MIHHAIL.
Ma mäletan kõike. Lapsepõlve, kooli, tööd. Kuid ma võin täiesti unustada selle,
mis juhtus minuga nädal või tund aega tagasi. Aga siis järsku kõik meenub. Ja jälle
ununeb. See on kohutav.
DOKTOR.
Pole midagi, mitte midagi, kõik on ravitav.
MIHHAIL.
Mis haigus see mul on?
DOKTOR.
Üks skleroosi vormidest. Praegu on veel raske öelda, milline just. Neid on
palju. (Sisestades infot haigusloosse.) Kuidas te end füüsiliselt
tunnete?
MIHHAIL.
Normaalselt.
DOKTOR.
Aga kuidas te naine teisse suhtub?
MIHHAIL.
Normaalselt.
DOKTOR.
Millal te olite temaga viimati lähisuhtes?
MIHHAIL.
(Pärast pikka mõtlemist.) Ei mäleta.
DOKTOR.
(Haarates meeleheites peast.) Kulla mees, kui nüüd aus olla, siis mul on
teiega natuke raske. Teeme õige lühikese pausi.
MIHHAIL.
Millepärast?
DOKTOR.
Sellepärast, et ma olen väsinud. Ja mul hakkas pea valutama.
MIHHAIL.
(Kaastundlikult.) Kas soovite tabletti?
DOKTOR.
(Uriseb.) Pole vaja! Neelake neid ise! (Võtab ennast kokku.) Vabandust,
ma olen tõesti väsinud. Kuhu me jäime?
MIHHAIL.
Te palusite teha lühikese pausi.
DOKTOR.
Mis pausi? Ah jah ... Oodake palun ooteruumis. Ma kutsun teid.
MIHHAIL suundub väljapääsu poole, kuid tuleb tagasi.
MIHHAIL.
Muide, mis puutub lähisuhetesse ... Öelge, ega mu haigus pole nakkav?
DOKTOR.
Üldiselt mitte. Kuigi ... (Jääb mõttesse. Pähe tuleb ebameeldiv mõte. Nägu muutub
süngeks.) Hiljuti jõuti oletuseni, et mõned skleroosi vormid on põhjustatud
viirustest ja võivad olla nakkavad.
MIHHAIL.
Tähendab, te tahate öelda ...
DOKTOR.
(Katkestades.) Minge eemale! (Paneb kiiresti ette marlisideme ja
vaatab end murelikult peeglist.)
MIHHAIL.
Aga te ju ei vastanudki mu küsimusele.
DOKTOR.
No jätke mind kasvõi ainult viieks minutiks rahule!!
MIHHAIL väljub. DOKTOR võtab riiulilt paksu meditsiini
käsiraamatu ja hakkab seda palavikuliselt lehitsema, siis virutab selle eemale.
Ta valab termosest kohvi, proovib seda juua, kuid marliside segab. Ta võtab
selle ära, võtab lonksu tassist ja tasapisi rahuneb. Ta märkab Mihhaili poolt lauale
jäänud sedelit ja, vaadates seda, valib numbri.
Tere?
Marina? Vabandust, see on jälle doktor. Ma tahan öelda, et kuigi te nimetasite
mind nahaaliks, on teil väga meeldiv hääl. Tühiasi. See oli arusaamatus. Lihtsalt,
üks mu patsientidest väitis, et te olete tema naine. Mihhail Kelluke. Mida?! Te
oletegi tema naine? Aga te ütlesite, et teil pole abikaasat! Vabandust, ma üldse
ei tahtnud teid solvata. Öelda naisele, et tal pole meest, ei tähenda veel tema
solvamist. Nii ... Nii ... Saan aru. Saan aru. Saan aru. (Paneb toru ära.)
Mitte kuraditki ei saa aru.
Siseneb MIHHAIL.
MIHHAIL.
Kas lubate?
DOKTOR.
(Pannes kiiresti marlisideme ette.) Palun.
MIHHAIL.
(Läheneb Doktorile ja räägib talle poolihääli kõrva.) Doktor, ma
kannatan mälukaotuse all.
DOKTOR.
(Tõmmates tagasi.) Ma tean.
MIHHAIL.
(Üllatunud.) Kust te teate?
DOKTOR.
Te ise ütlesite.
MIHHAIL.
Millal?
DOKTOR.
Just praegu. Ja enne ka.
MIHHAIL.
Kuidas ma sain seda teile öelda, kui näen teid esimest korda?
DOKTOR.
Mind? Esimest korda?
MIHHAIL.
Ja pealegi, ma varjan seda kõigi eest. Ma saan selle saladuse usaldada ainult arstile.
DOKTOR.
Aga mina ju olengi arst, kurat võtaks!
MIHHAIL.
(Rõõmsalt.) Kas tõesti? Lõpuks ometi! Niisiis, doktor, ma kannatan
mälukaotuse all.
DOKTOR valab karahvinist vett, võtab tableti ja neelab
selle alla.
(Kaastundlikult.)
Kas tunnete end halvasti?
DOKTOR.
(Hoides südamest.) Jah.
MIHHAIL.
Olete te ikka tõesti arst?
DOKTOR.
Muidugi.
MIHHAIL.
Aga miks teil siis halb on? Halb on ainult haigetel, arstidel on alati hea.
DOKTOR.
Ärge hingake nii lähedal. Mida te must tahate?
MIHHAIL.
Mina? Mitte midagi. Teie ise tulite siia, mina teid ei kutsunud.
DOKTOR.
Mina tulin? Teie mind ei kutsunud?
MIHHAIL.
Kallis mees, te näete halb välja. Millest see võiks olla?
DOKTOR.
(Irooniliselt.) Tõepoolest, millest?
MIHHAIL.
Te peate oma tervisesse tähelepanelikumalt suhtuma. Kuid ärge muretsege. Ma
aitan teid.
DOKTOR.
Aitäh.
MIHHAIL.
Hingake sügavamalt. Lõdvestuge. Vot nii ... Neelake see tablett alla. On teil
parem?
DOKTOR.
(Tabletti neelates. Süngelt.) Parem.
MIHHAIL.
(Istudes Doktori tugitooli.) Siis võite minna. Mind ootavad teised patsiendid.
Kutsuge ooteruumist järgmine haige.
DOKTOR läheb segaduses väljapääsu poole, kuid taibates,
peatub.
DOKTOR.
(Vaoshoitud raevuga.) Ma teile kutsun! Ma kutsun sanitarid ja nad pistavad
teid teate kuhu?
MIHHAIL.
Kuhu?
DOKTOR.
(Urisedes.) Vait! Mina olen arst, mina olen arst, mitte teie! Jätke see
meelde, kurat võtaks! (Võtab end raskustega kokku.) Vabandust, ma pean
teid ravima, mitte karjuma teie peale. Jätkame oma vestlust. (Istub oma
kohale.)
Tuleb Naine, küllaltki pikantne ja hästi riides.
NAINE.
Tere hommikust!
MIHHAIL.
(Rõõmsalt.) See oled sina?
NAINE.
Nagu näed, kallis.
MIHHAIL.
Nii tore, et sa tulid!
MIHHAIL ja NAINE kallistavad ja suudlevad.
NAINE.
Kohenda särki ja kammi end. Kuidas sa end tunned?
MIHHAIL.
Suurepäraselt.
DOKTOR.
Vabandage, kes teie selline olete?
MIHHAIL.
See on minu naine.
NAINE.
(Kätt Doktori poole sirutades.) Nagu te juba teate, on minu nimi Marina.
Marina Kelluke.
DOKTOR.
Väga meeldiv.
MARINA.
Kui te mulle helistasite, olin ma päris lähedal. Nii et otsustasin läbi astuda.
DOKTOR.
Ja õigesti tegite.
MARINA.
Ega ma ei häiri teid?
DOKTOR.
Vastupidi, te saate palju aidata. Mul on kogunenud palju küsimusi, millele
tahaksin saada mõistlikku vastust.
MARINA.
(Mihhailile.) Kullake, oota mind natuke ooteruumis ja siis läheme koos
koju. (Saadab ta ukse juurde ja naaseb.) Kas te ei pakuks mulle istet?
DOKTOR.
(Maski eemaldades.) Oi, vabandust. Istuge. Mitte siia, see tool on
patsientidele. Palun diivanile. Tass kohvi?
MARINA.
Ei, tänan. Kuidas mu abikaasa ravi edeneb?
DOKTOR.
Ma ei varja, sellega on suuri raskusi.
MARINA.
Olen kindel, et nii hiilgav arst, kui teie, saate neist üle.
DOKTOR.
(Meelitatult.) Kuidas te teate, et ma olen hea arst?
MARINA.
Kõik teavad seda.
DOKTOR.
(Meelitatult.) Noh, kui juba kõik ...
MARINA.
Ma kinnitan teile. Te olete ju nii kuulus. Pealegi, kuidas ma teid siis ei tea,
kui olete mu meest juba poolteist aastat ravinud?
DOKTOR.
Mina? Teie meest? Poolteist aastat? See on võimatu!
MARINA.
Vabandust, ma eksisin. Mitte poolteist, vaid kaks.
DOKTOR.
Te teete nalja! Ma pole kunagi varem te meest näinud!
MARINA.
Ma saan aru. Arstisaladus. Kuid seda ei peaks varjama ju naise eest. Kui te
vaid teaksite, kuidas ma selle all kannatan!
DOKTOR.
Võin ette kujutada. Selline veetlev naine, nagu teie, väärib parimat saatust. Võib-olla
siiski tassike kohvi?
MARINA.
Kui te just peale käite, siis ma pigem ... ei keeldu.
DOKTOR.
(Külalisele kohvi ja küpsiseid serveerides.) Palun, olge lahked.
MARINA.
Tänan teid. Nüüd ma mõistan teie professionaalse edu saladust.
DOKTOR.
(Tagasihoidlikult.) See on lihtne: teadmised ja töö.
MARINA.
Mitte päris nii. Arst peab eelkõige olema ligitõmbav kui MEES. See toimib
paremini kui ükski ravim.
DOKTOR.
Te arvate nii?
MARINA.
Ma olen selles kindel. Teie oma võluga võite saavutada hämmastavaid tulemusi. (Koketeerides.)
Vähemalt naiste puhul.
DOKTOR.
(Mitte ilma mõningase uhkuseta.) Tõepoolest, meditsiin tunnistab, et arsti
isiksusel on teatav terapeutiline väärtus.
MARINA.
Mitte teatav, vaid otsustav.
DOKTOR.
Teate, kui me telefoniga rääkisime ... Ma tahan öelda, et teie hääl tundus
mulle väga meeldiv ... Kuid ma ütlesin seda juba ... Ja nüüd, kui ma teid nägin
...
MARINA.
(Koketeerides.) Kas olete pettunud?
DOKTOR.
Vastupidi! Muide, miks te alguses ütlesite mulle, et te pole abielus?
MARINA.
Kas ma teie arvates peaksin telefonis rääkima oma isikliku elu üksikasju
suvalisele võõrale inimesele?
DOKTOR.
Teil on õigus. Aga mul on väga kahju.
MARINA.
(Koketeerides.) Miks teil kahju on?
DOKTOR.
Kui te poleks abielus, siis ma meeleldi kurameeriksin teiega.
MARINA.
(Rangelt.) Ma ei saa teist aru.
DOKTOR.
(Pelglikult.) Ei, ma ... Ma pidasin silmas ...
MARINA.
(Jätkab.) Ma tõesti ei saa teist aru. Kas siis abielunaistega ei
kurameerita?
DOKTOR.
Kurameeritakse, muidugi ...
MARINA.
Aga milles siis asi on?
DOKTOR.
Saate aru, on üldtuntud põhimõtted ...
MARINA.
Põhimõtted?
DOKTOR.
Mul on reegel: mitte segada tööd ja isiklikku elu. Seetõttu, näiteks, ma kunagi
ei kurameeri patsientidega.
MARINA.
Väga kiiduväärt. Aga ma ei ole patsient.
DOKTOR.
Te olete patsiendi naine.
MARINA.
Unustage ära. Ma olen kuulnud neist reeglitest: mitte luua romaane kolleegidega,
oma patsientide ja tudengitega, oma sugulaste naistega ja nii edasi. Kui seda
kõike järgida, siis kes ja kus meiega üldse looks romaane? Pidage meeles: kurameerida
tuleb alati ja kõigiga: töökaaslaste, oma sõprade naiste ja, veelgi enam, oma vaenlaste
naistega. Ja isegi - te ei usu seda - mõnikord omaenda isikliku naisega.
DOKTOR.
Nii et teie arvates need põhimõtted ...
MARINA.
Jätke need põhimõtted. Parem öelge ausalt, et ma lihtsalt ei meeldi teile
piisavalt.
DOKTOR.
Ma kinnitan teile, te meeldite mulle väga.
MARINA.
Kui naine tõeliselt meeldib, kurameritakse temaga midagi mõtlemata. See on
ainus õige põhimõte.
DOKTOR.
Nii et te tõesti ei solvu, kui ma teen teile ettepaneku kusagil koos õhtust
süüa?
MARINA.
Ma solvun, kui te seda ettepanekut ei tee. Tõele au andes, seda oleks tulnud
juba ammu teha.
DOKTOR.
Ma tean, kuid seda on raske otsustada kohe esimesel kohtumisel ...
MARINA.
Aga mitmendast kohtumisest peaks siis mees tegutsema, kui mitte esimesest? Sest
teist kohtumist ei pruugi tullagi.
DOKTOR.
Kohe nii äkki, paugupealt tuhatnelja ...
MARINA.
Mis paugu pealt? Doktor? See on kilpkonna samm. Ja kui ongi tuhatnelja, siis
tigude tuhatnelja! Me oleme tuttavad juba kaks aastat, aga alles täna te otsustasite
minu vastu huvi tunda.
DOKTOR.
(Hämmingus.) Kaks aastat? Olete kindel Kas oleme siis varem kohtunud?
MARINA.
Nüüd näen teie tõelist suhtumist minusse. Naist, kes meeldib, ei unustata.
DOKTOR.
Te meeldite mulle väga, aga ... (Vaikib. Tema näos peegeldub ilmne segadus.
Kas tõesti mälu hävitamise viirus tegutseb nii kiiresi?)
MARINA.
(Kabinetis ringi vaadates.) Teie kabinet on nüüd veelgi imposantsem ja
muljetavaldavam. Kohe näha, et see on eduka arsti vastuvõturuum.
DOKTOR.
(Hämmingus.) Te olete varem ka siin käinud?
MARINA.
Muidugi, ja mitte üks kord. Ka teie ei mäleta? Tundub, et seda pronkskuju varem
siin polnud.
DOKTOR.
Kas olete kindel, et olete siin varem olnud?
MARINA.
Miks ma ei peaks kindel olema, kui ma ise tõin oma mehe siia teie juurde? Kas teie
siis ei mäleta?
DOKTOR.
Mina? (Ebakindlalt.) Miks ei, muidugi mäletan. (Tilgutab pudelikesest
midagi klaasi, lisab karahvinist vett ja joob, püüdes seda teha märkamatult.)
MARINA.
Muide, ma olen tema pärast mures. Vabandust, ma pean kontrollima, ega ta ära
pole läinud.
MARINA läheb välja. DOKTOR kontrollib oma pulssi.
MARINA naaseb.
DOKTOR.
Pole läinud?
MARINA.
Ei
DOKTOR.
Kahju.
MARINA.
Niisiis, doktor, ma sooviksin saada teie käest tõendit oma abikaasa tervisliku
seisundi kohta koos haiguslooga kõigi nende aastate lõikes. Ma hakkasin talle taotlema
invaliidsuspensionit, ja autoriteetse arsti tõend võib siin palju aidata.
DOKTOR.
Mm ... Vaadake, ma pole veel kindlaks teinud, milles tema haigus seisneb.
MARINA.
Kuidas, kas kaks aastat polnud selleks piisav aeg? Sellisele kogenud arstile,
nagu teie?
DOKTOR.
"Kaks aastat"?
MARINA.
Palun andke mulle tema haiguslugu ja ma ei sega teid enam.
DOKTOR.
Ma ... ma pean selle kõigepealt ette valmistama.
MARINA.
Mida seal valmistada on? Printige välja ja kõik.
DOKTOR.
Tundub, et mu arvuti pole korras ... Kas võiksite täna hiljem läbi astuda?
MARINA.
Muidugi. (Tõuseb, suundub väljapääsu pole, kuid peatub.) Muide, ma ei saanudki
aru, kas te siis kutsusite mind õhtusöögile või mitte? Või olete selle ka juba
unustanud?
DOKTOR.
Muidugi, te olete kutsutud.
MARINA.
Ma ei tahaks näida pealetükkiv, aga kui mees kutsub daami välja, siis ta tavaliselt
ütleb, kuhu ja millal ta daamile järele sõidab, või kus ja millal nad peaksid
kohtuma. Ma pean end valmis seadma. Ma ei saa ju tulla teiega kohtamisele
sellise väljanägemisega.
DOKTOR.
Minu arvates te näete suurepärane välja.
MARINA.
Ei, ei, ma pean ümber riietuma. Niisiis, tulen poole tunni pärast läbi ja me lepime
kõiges kokku. Ja ühtlasi võtan haigusloo.
DOKTOR.
Suurepärane.
MARINA.
Kas olete mu mehega juba vestluse lõpetanud?
DOKTOR.
Veel mitte.
MARINA.
Siis ma jätan ta seniks veel teile. (Paljulubava naeratusega.)
Kohtumiseni.
MARINA väljub. DOKTOR jääb üksi. Tema nägu väljendab
segu rõõmust ja segadusest. Siseneb MIHHAIL.
MIHHAIL.
Doktor ...
DOKTOR.
(Kannatades.) Ärge ainult öelge, et te kannatate mälukaotuse all.
MIHHAIL.
Aga ma ei kannatagi mälukaotuse all. Kust te selle võtsite?
DOKTOR.
Mida te siis minult tahate?
MIHHAIL.
Naine käskis mul ooteruumis oodata, aga mul on seal igav. Kas ma võin siin
istuda?
DOKTOR.
Parem ooteruumis.
MIHHAIL.
Parem siin.
DOKTOR.
No, hea küll. Ühel tingimusel: te vaikite.
MIHHAIL.
Ma ei ütle sõnagi.
DOKTOR.
Ärge unustage seda lubadust.
MIHHAIL.
Ma ei unusta kunagi midagi.
DOKTOR.
(Ohates.) Suurepärane.
Mihhail istub tagasihoidlikult nurgas. DOKTOR otsib
arvutist haiguslugu - ilmselt edutult. DOKTOR pöördub igaks juhuks Mihhaili
poole.
Ega
te juhuslikult ei mäleta, kas ma avasin teie kohta haigusloo?
MIHHAIL.
Avasite.
DOKTOR.
Millal? Täna hommikul?
MIHHAIL.
Ei, väga ammu. Aasta või kaks tagasi.
DOKTOR.
Ja te mäletate seda?
MIHHAIL.
Muidugi mäletan.
DOKTOR.
Miks ma siis ei leia seda arvutist?
MIHHAIL.
Ma ei tea. Kas aidata teid?
DOKTOR.
(Mihhaili kõrvale lükates.) Pole vaja! (Alustab uuesti otsimist
arvutis.)
Siseneb ideaalses inglise ülikonnas Naine. Tema
liigutused on enesekindlad, kõne selge ja täpne, maneerid otsustavad.
NAINE.
Tere hommikust!
MIHHAIL.
(Rõõmsalt.) See oled sina?
NAINE.
Nagu näed, kallis.
MIHHAIL.
Aga mina siin igavlen ilma sinuta. Nii tore, et sa tulid!
MIHHAIL ja NAINE kallistavad ja suudlevad.
NAINE.
Kohenda särki ja kammi end. Kuidas sa end tunned?
MIHHAIL.
Suurepäraselt.
DOKTOR.
Vabandage, kes teie selline olete?
MIHHAIL.
See on minu naine.
NAINE.
(Doktorile kätt sirutades.) Nagu te juba teate, on minu nimi anna Kelluke.
DOKTOR.
(Jahmunult.) Väga meeldiv.
ANNA.
Ega ma ei häirinud teid?
DOKTOR.
Võtke istet. (Juhib Mihhaili kõrvale.) Kes see naine on?
MIHHAIL.
Ma ju ütlesin - minu naine.
DOKTOR.
Kuid just alles hiljuti te kallistasite selles samas kohas üht teist naist ja nimetasite
teda samuti oma naiseks!
MIHHAIL.
Doktor, teil on hallutsinatsioonid. Peate end ravima. Siin pole ühtegi naist
olnud.
Hämmingus Doktor võtab veel ühe annuse ravimit. Olles end
kogunud, pöördub anna poole.
DOKTOR.
Loodan, et te ei solvu, kui ma palun teil esitada mõni oma dokument.
ANNA.
Imelik palve. Mis seal ikka, palun. Siin on minu juhiload. (Ulatab
dokumendi.) anna Kelluke. Teie teenistuses.
DOKTOR kontrollib hoolikalt juhiluba ja tagastab selle
annale.
DOKTOR.
(Segaduses.) Kõik on korras.
ANNA.
Kas te kahtlesite? Teie dokumente mina ei küsi, sest ma tean, kes te olete. Ei
oleks liiast, muidugi, kontrollida teie litsentsi, kuid see on prokuratuuri asi,
mina olen advokaat. Muide, siin on minu visiitkaart.
DOKTOR.
Millega ma olen ära teeninud teie visiidi?
ANNA.
Olen mures oma mehe tervise pärast.
DOKTOR.
Mina ka. Kuid ma eelistaksin teiega rääkida sellest pigem omavahel.
ANNA.
(Mehele.) Kullake, oota mind ooteruumis, ja siis läheme koos koju.
MIHHAIL lahkub sõnakuulelikult.
DOKTOR.
Öelge, kas te teate, et teie ... e-e ... mees ... on haige?
ANNA.
Miks ma ei peaks teadma!
DOKTOR.
Ja te teate, mis haigus see on?
ANNA.
Kannatab mälukaotuse all.
DOKTOR.
Mis ajast?
ANNA.
(Üllatunud.) Mis "mis ajast"?
DOKTOR.
Mis ajast ta on haige olnud?
ANNA.
(Üllatunud.) Aga teie siis ei tea või?
DOKTOR.
Miks ma peaksin seda teadma?
ANNA.
Kuid te ravite teda juba kaks aastat!
DOKTOR.
Mina? Kaks aastat ??
ANNA.
Doktor, mis teie mäluga on? Kuidas te saate patsiente ravida, kui te ise midagi
ei mäleta?
DOKTOR.
Hästi, olgu siis kaks aastat. Rääkige mulle täpsemalt oma mehe haigusest. Kas
teil on temaga raske?
ANNA.
Millisel naisel on kerge oma mehega?
DOKTOR.
Ärme laskume isiklikesse probleemidesse, räägime meditsiinilistest. Milles nimelt
ilmneb tema haigus?
ANNA.
Ta mäletab väga keerulisi ja vanu asju, aga unustab kõige lihtsamad. Ta võib
näiteks valada endale kohvi ja unustada seda juua. Või kaks korda võtta ühte ja
sama ravimit.
DOKTOR.
Seda juhtub minulgi.
ANNA.
(Mürgiselt.) Seda ma juba arvasin.
DOKTOR.
Kuidas te seda kõike välja kannatate?
ANNA.
Mina olen kohusetundlik inimene. Mina ei tee seda, mis mulle meeldib, vaid seda,
mida ma tegema pean. Ma ei söö seda, mis mulle maitseb, vaid seda, mis sisaldab
vähem kaloreid. Ma ei kohtu nendega, kes on mulle meeldivad, vaid nendega, kes
on kasulikud. Ma ei ela sellise mehega, kellega tahaksin, vaid sellega, kes mul
oli võtta. Kaeblemine ja virisemine on kasutu. Peab töötama nagu hobune ja oma
risti kandma.
DOKTOR.
Ma imetlen teid.
ANNA.
Aitäh. Kuid, lõppude lõpuks, mu endine mees polegi nii halb inimene. On
hullemaid. Kordan endale seda sada korda päevas. On hullemaid. On hullemaid.
Iga naine peaks seda kordama. On hullemaid.
DOKTOR.
Miks te ütlesite endine mees? Kas olete temast lahutanud, või mis?
ANNA.
Mitte mingil määral. Me oleme seaduslikus abielus. Kuid mis mees see ka on, kes
unustab ära selle, mida abikaasa ja mees ei tohiks unustada? Kas te saate
minust aru?
DOKTOR.
Ee ... Ja mida te sellistel puhkudel teete? Tuletate talle meelde?
ANNA.
Kui mehele tuleb selliseid asju meelde tuletada, siis ei aita enam miski.
DOKTOR.
Teil on õigus.
ANNA.
Kas teate, millisele järeldusele on mind juhatanud minu juriidiline praktika? -
Mida rohkem on unustavaid mehi, seda rohkem on kannatavaid naisi.
DOKTOR.
Samale järeldusele viib ka arstipraktika. Kuulge, öelge, ega teil ei ole pähe
tulnud, et tema unustamine nendes küsimustes on seletatav asjaoluga, et ... e-e
...
ANNA.
Et tal on teine naine?
DOKTOR.
Seda ütlesite teie, mitte mina.
ANNA.
Ärge ajage naerma. See on välistatud.
DOKTOR.
Jah? Aga kuidas te suhtuksite sellisesse oletusse, et veidi enne teid tuli
temaga... kuidas teile seda nüüd öelda ... üks naine ... Muidugi, see on ainult
oletus ...
ANNA.
Ärge hämage, doktor. Mängige lahtiste kaartitega. Ma pole nõrganärviline.
DOKTOR.
Te ei tohiks teda süüdistada. Minu arvates ta lihtsalt ei mäleta, kes ta naine
on.
ANNA.
Suurepäraselt mäletab. (Helistab mehele. See siseneb.) Kallis, ütle sellele
inimesele, mis mu nimi on.
MIHHAIL.
Kas ta ei tea siis?
ANNA.
Ta teadis, aga unustas. (Irooniliselt.) See inimene kannatab mälukaotuse
all.
MIHHAIL.
(Doktorile.) Mul on teist siiralt kahju.
DOKTOR.
Mul on ka endast kahju.
MIHHAIL.
Miks te siis ei ravi? Ma võin teile soovitada head arsti. Siin on tema visiitkaart.
DOKTOR.
(Vaadates kaarti.) Suurimad tänu teile, see on minu kaart! Öelge parem, kuidas
on selle daami nimi?
MIHHAIL.
Kummaline küsimus. Arvate, et ma ei tea oma isikliku naise nime? Naise, kellega
ma juba koos koolis käisin?
DOKTOR.
Mis ta nimi siis ikkagi on, kurat võtaks?
MIHHAIL.
anna. Mis siis?
ANNA.
Mitte midagi, kallis. Sa võid nüüd seniks jälle ooteruumi minna. (Rangelt.) Aga
ära sealt kusagile mine!
MIHHAIL väljub.
DOKTOR.
Kummaline. Kui see polnud ta naine, siis kes ta selline on?
ANNA.
Kes?
DOKTOR.
Naine, kes oli siin enne teid.
ANNA.
Isegi kui ta oli, siis ma tean, kes see on.
DOKTOR.
(Huviga.) Või nii? Kes siis?
ANNA.
Üks libu ja aferist.
DOKTOR.
Ilma asjata olete nii terav. Mulle tundus ta üsna ahvatlev.
ANNA.
Kahjuks, libud ongi alati ahvatlevad. Erinevalt meist, korralikest naistest.
DOKTOR.
Te siis tunnete teda või ei?
ANNA.
Muidugi, ei tunne ega saagi tunda. Ma ei suhtle selliste isikutega. Peale
selle, mitte mingisugust naist pole siin tegelikult olnud, ja te teate seda
suurepäraselt.
DOKTOR.
Naine oli.
ANNA.
Ei olnud.
DOKTOR.
Oli küll. (Hõõrudes otsaesist.) Või äkki, tõesti ei olnud?
ANNA.
Vabandust, ma tahan kontrollida, kas Mihhail on kohal. Tal peab silma peal
hoidma.
ANNA lahkub ja naaseb.
DOKTOR.
Kohal?
ANNA.
Jah
DOKTOR.
Kahju.
ANNA.
Lõpetagem nüüd naistest rääkimine ja asugem asja kallale. Ma ei tulnud siia
ulmelugusid kuulama, vaid tõendi järele tema haiguse kohta.
DOKTOR.
Et tõendit välja kirjutada, pean ma kõigepealt uurima tema haiguse seisundit.
Sellepärast ma tahangi küsida, et mis ajast ...
ANNA.
(Katkestades.) Esiteks, ma olen teile juba kakskümmend korda kõike
rääkinud.
DOKTOR.
(Üllatunult.) Millal?
ANNA.
(Mitte kuulates.) Ja teiseks, milleks esitada asjatuid küsimusi, parem vaadake
tema haiguslugu. See on teil arvutis. Seal on kõik kirjas.
DOKTOR.
Mul ei ole mitte mingisugust lugu tema haigusest!
ANNA.
Kuidas teid mõista? Kas te tõesti olete niivõrd hooletu, et ei ole seda täitnud?
Te teate ju väga hästi, et selline hooletus võrdub teenistusliku kuriteoga!
DOKTOR.
Ärge end unustage!
ANNA.
(Karmilt.) Mitte sugugi. Mina seni veel ei kannata mälukaotuse all. Ja
ma tahan teile meelde tuletada, et haiguslugu pole mitte ainult meditsiiniline,
vaid ka juriidiline dokument. Kui patsient on teie vastu kohtusse kaebuse
esitanud, aitab see tuvastada teie poolt määratud ravi õigsuse või ebaõigsuse. Kardan,
et te ei ole seda üldse alustanudki või olete tahtlikult kustutanud, et peita
finantsorganite eest tasu, mida te olete meilt visiitide eest saanud.
DOKTOR.
Ma pole mingit tasu saanud!
ANNA.
Ärge muretsege, me ei kavatse seda tagasi nõuda. Ainus, mida ma tahan, on tõend
minu mehe raske tervisliku seisundi kohta ja tema haiguslugu.
DOKTOR.
(Segaduses.) Tõendi, võib-olla, ma saan teile anda, aga ...
ANNA.
(Vankumatult.) Ja haiguslugu samuti.
DOKTOR.
Kust ma selle võtan?
ANNA.
Arvutist. Laua tagant. Kust tahate. Leidke, taastage mind see ei puuduta. Et
tunni aja pärast oleks haiguslugu valmis! Täpselt kuuekümne minuti pärast tulen
ma sellele järele! Ja ärge proovigegi jälle mingit vabandust leida, nagu see
oli eelmine kord.
anna suundub väljapääsu poole. Ukseavas kohtub ta uue
külastajaga. See on vägagi soliidne mees, ranges, hästi õmmeldud ülikonnas. Nad
heidavad teineteisele kiire pilgu. ANNA lahkub. MEES ei märka kohe sirmi
tagant ilmuvat Doktorit. Teda nähes MEES võpatab.
DOKTOR.
Millega ma võin aidata?
MEES.
(Võpatades.) Ma ... ma ... ma ...
DOKTOR.
Kes te selline olete?
MEES.
Ma ... ma ... ma ...
DOKTOR.
Jah, teie, teie, teie! Mitte mina ometi, kurat võtaks!
MEES.
Ma ... ma ei usu, et mu nimi omaks teie jaoks mingit tähtsust.
DOKTOR.
Siis miks seda mitte nimeta?
MEES.
Tõepoolest, miks?
DOKTOR.
Seda ma räägingi: miks?
MEES.
No näete, me mõlemad räägime miks.
DOKTOR.
Seega, miks te siis seda ikkagi ei nimeta?
MEES.
Seepärast, et selle järgi pole vajadust.
DOKTOR.
Lõpetage põiklemine ja öelge otse: mida te põete?
MEES.
Kas ma saan teiega rääkida nagu mees mehega?
DOKTOR.
Olgu soov kui suur tahes, aga me ei saa teiega rääkida kui naine naisega.
MEES.
Teil on õigus.
DOKTOR.
Noh, laduge siis välja, ärge häbenege - mis teil seal on?
MEES.
Ma ei tea, kuidas alustada ...
DOKTOR.
Julgemalt, selles ei ole midagi häbiväärset. Selliste probleemidega, nagu teil,
seisab silmitsi peaaegu iga mees.
MEES.
Kust teie mu probleeme teate?
DOKTOR.
Oletan.
MEES.
Te ei saa neid teada. Asi on selles, et ... Kuidas seda öeldagi ...
DOKTOR.
Noh, noh, ärge punastage. Te tulite arsti juurde. Ja siin hoitakse saladust.
MEES.
(Kõhklevalt.) Noh, hästi. Ausalt öeldes, ma alguses otsustasin teeselda haiget.
Aga nüüd ma mõtlen - miks mitte rääkida nii, nagu kõik on?
DOKTOR.
Nii et te polegi haige?
MEES.
Ei
DOKTOR.
Mida te siis siin teete?
MEES.
Ma otsin naist.
DOKTOR.
Kas ma võin teile ühe saladuse reeta? Ma ei ole naine.
MEES.
Mul pole nalja tuju. Asi on väga tõsine.
DOKTOR.
Kes ta teile on? Abikaasa või?
MEES.
(Pärast mõningast kõhklust.) Jah.
DOKTOR.
Aga mis mul sellega pistmist on?
MEES.
Ma tean, et ta oli just siin.
DOKTOR.
Ma ei avalda teavet oma patsientide kohta.
MEES.
Seekord te peate tegema erandi.
DOKTOR.
Huvitav miks?
MEES.
Sest ma armastan teda kuni mälukaotuseni.
DOKTOR.
Oma naist?!
MEES.
Jah. Mis siis?
DOKTOR.
Mitte midagi. Väga liigutav.
MEES.
Kus ta siis on?
DOKTOR.
Teie naist pole siin olnud.
MEES.
Oli, ma tean seda kindlasti.
DOKTOR.
Kuidas ta perekonnanimi on?
MEES.
Kelluke.
DOKTOR.
(Üllatunult.) Kelluke? Olete kindel?
MEES.
Kindel.
DOKTOR.
Mitte Kuljuseke?
MEES.
Ei
DOKTOR.
Pole Linnuke? Ja mitte Klaasike?
MEES.
No, ei ole.
DOKTOR.
Nii-nii ... (Kõnnib erutatult toas ringi.) Nii et teie naise nimi on ...
Kuidas, tuletage meelde?
MEES.
Kelluke.
DOKTOR.
Suurepärane. Sellesse kabinetti sisenedes te, ilmselt, kohtasite uksel üht
isikut. Mäletate?
MEES.
Te mõtlete seda naist taljes inglise kostüümis, tumedate silmadega, sünnimärgiga
vasakul põsel, lilla gaassalliga kaelas ja musta toimikuga käes?
DOKTOR.
Nimelt teda. Mida te tema kohta ütlete?
MEES.
Mitte midagi. Ma ei pööranud talle vähimatki tähelepanu.
DOKTOR.
Nii-nii ... Ei pööranud tähelepanu. Vähimatki. (Plahvatades.) Kaduge
siit minema, ja nii, et te haisugi siin ei oleks!
MEES.
Doktor, ma ei saa teist aru. Miks te ...
DOKTOR.
(Katkestades.) Aga sellepärast, et te jooksite just madam Kellukesega ninapidi
kokku. Oletame, et teie ei pööranud talle tähelepanu. Kuid ka
tema möödus teist rahulikult!
MEES.
Mul pole aimugi, kes ta selline on! Ma pole teda kunagi varem näinud!
DOKTOR.
Tähendab, tema ei ole teie naine?
MEES.
Muidugi mitte! Pealegi, ma olen ammu lahutatud. Juba kaks aastat.
DOKTOR.
Kuidas "lahutatud"? Te armastate ju oma naist kuni mälukaotuseni!
MEES.
Jaa-jaa, muidugi ... Ma abiellusin pärast uuesti.
DOKTOR.
Abiellusite uuesti? Väga hea. Ja te ütlete olevat oma naise nime ...
MEES.
Kelluke. Marina Kelluke.
DOKTOR.
Kuidas te ütlesite? Marina?!
MEES.
Jah, Marina.
DOKTOR.
Aga ta on ju abielus! Mihhailiga.
MEES.
(Hämmastusega.) Missuguse Mihhailiga veel?
DOKTOR.
Oma mehega.
MEES.
See ei saa olla! Ta ei ole abielus! Ma tahan öelda, et ta on abielus minuga.
DOKTOR.
Aga mida te siis minult tahate?
MEES.
Ma tean, et ta oli siin. Võimalik, et ta tuleb veelkord siia. Aidake mul temaga
kohtuda.
DOKTOR.
Ma ei tegele võõraste naiste tagaotsimisega. Ja ma pole kindel, et Marina on
teie naine. Ja et ta nimi on Marina. Ja et ta tuleb siia. Ja veel vähem kindel
olen ma selles, et ta üldse olemas on.
MEES.
Ta on olemas!
DOKTOR.
Siis minge koju ja oodake teda seal. (Lükkab teda väljapääsu poole.)
MEES.
(Vastu punnides.) Doktor, ma anun teid ...
DOKTOR.
Mitte millegagi ei saa aidata. Nägemiseni. Mitte siia - see uks on mõeldud
ainult patsientide sisenemiseks. Siia, palun.
Doktor juhatab MEHE tagavaraväljapääsu kaudu välja ja
jääb üksi palderjaniga laua taha. Tema nägu väljendab selget arusaamatust.
Esimese
vaatuse lõpp
Teine
vaatus
Doktor on oma kabinetis. Siseneb MARINA, väga
elegantses kleidis.
MARINA.
(Lõbusalt.) Tere päevast, doktor! Jälle mina!
DOKTOR.
(Äärmiselt külmalt.) Ja kes te, tegelikult, selline olete?
MARINA.
(Üllatunult, aga mitte ilma koketeriita.) Jumal küll, mis teie mäluga
toimub! Unustada mind poole tunni jooksul! Tarvitses mul ainult kleiti vahetada,
ja te ei tunne mind enam ära!
DOKTOR.
Väga hästi tunnen. Ja just sellepärast ma tahaksin teada, kes te selline olete.
Esitage oma dokument.
MARINA.
Miks? Minu nimi on Marina, te ju teate.
DOKTOR.
Kust ma tean, et teie nimi tõepoolest on Marina? Muuseas, isegi kui on Marina, ei
tähenda see absoluutselt mitte midagi. Dokumendike, palun.
MARINA.
Ma ei kanna dokumente endaga kaasas.
DOKTOR.
Ma kordan veelkord - dokument.
MARINA avab koti, sorib selles, aga dokumendi asemel
võtab taskuräti, nuuskab sellesse ja hakkab pisaraid pühkima.
DOKTOR.
(Häiritult.) Mis teil on?
MARINA ei vasta. DOKTOR valab karahvinist vett ja viib
selle Marinale.
MARINA.
(Lükates klaasi eemale.) Jätke mind rahule!
DOKTOR.
Milles asi? Kas olete minu peale solvunud?
MARINA.
Mis te siis mõtlete?
DOKTOR.
Mille pärast?
MARINA.
(Läbi pisarate.) Ja te veel küsite, mille pärast? Te jätsite mulle
imelise mulje, enamgi veel te hakkasite mulle meeldima. Mulle isegi tundus,
et ka mina olen teis mingil määral sümpaatiat äratanud ... Ma tulin teie juurde
avatud hingega ja mida ma tegelikult kohtan? Külma, umbusaldavat, alandavat
ülekuulamist ... (Nuuksub.)
DOKTOR.
Rahunege ...
MARINA.
Laske mul minna.
DOKTOR.
(Hoides teda kinni.) Te ei tea kõiki asjaolusid. Asi on selles, et teie
äraolekul tuli siia ... Pole tähtis.
MARINA.
Kes tuli? Teine naine? (DOKTOR vaikib piinlikult.) Ja ütles samuti, et
on Mihhaili naine?
DOKTOR.
Jah
MARINA.
Ja mis siis? Kas te tõesti uskusite? Nagu teil vähe neid hulle siin käiks?
DOKTOR.
Kuid häda on selles, et ka Mihhail kutsus teda oma naiseks.
MARINA.
Kas te siis ei tea, et ta ei mäleta? Ja kas see naine üldse käis siin?
DOKTOR.
Muidugi käis.
MARINA.
(Läheneb uksele ja kutsub meest.) Kullake, tule siia.
Siseneb
MIHHAIL.
Ütle,
kas minu äraolekul käis siin mõni naine?
MIHHAIL.
(Vankumatult.) Ma pole kedagi näinud.
MARINA.
Aga kas ta nimetas end sinu naiseks?
MIHHAIL.
Kuidas ta sai ennast selleks nimetada, kui teda üldse polnud?
MARINA.
Aga sina - sa ei nimetanud teda oma naiseks?
MIHHAIL.
Vaid sina üksi oled mul terves ilmas ja sa tead seda suurepäraselt. (Suudleb
teda.)
MARINA.
Aitäh kallis. (Doktorile.) Noh, kas te nüüd usute?
DOKTOR.
Ma ei teagi, mida mõelda ... Siiski, on veel üks asjaolu ... Lisaks naisele
tuli siia ka mees ...
MARINA.
Mis siis?
DOKTOR.
Ta väitis, et ta ... et ta on teie mees.
MARINA.
Minu mees? (Naerdes.) Oh jumal, kui raske on olla psühhiaater! Kes kõik
teie juures ka ei käi! (Jätkab naermist.)
DOKTOR.
Mis siin naljakat on?
MARINA.
Ja kas see mees ei väitnud end olevat Napoleon?
DOKTOR.
Ei. Ta väitis vaid, et ta on teie mees.
MARINA.
Vaat siin on mu abikaasa, seisab teie ees! Kas te vajate veel tõendeid? Palun. (Mehele.)
Kallis, võta särk seljast ja näita doktorile oma sünnimärki vasaku abaluu all.
MIHHAIL võtab kuulekalt särgi seljast. DOKTOR uurib sünnimärki.
MARINA pöördub Doktori poole.
Tegite
kindlaks?
MIHHAIL.
Doktor, ega see sünnimärk pole ohtlik?
DOKTOR.
Ei
MIHHAIL.
(Pealetükkivalt.) Sellegipoolest ma tahaksin paluda, et te selle eemaldaksite.
Ma kardan, et see võib muutuda vähkkasvajaks.
DOKTOR.
Ma kinnitan teile, see on kahjutu. Ja pealegi, ma pole kirurg.
MIHHAIL.
Me võiksime seda teha kohe praegu. (Võtab uuesti särgi seljast.)
DOKTOR.
(Kannatades.) Ma ju ütlesin, ma ei ole kirurg.
MIHHAIL.
Aga kes te olete, uroloog? Siis mul vedas. Just selles valdkonnas on mul suured
probleemid. Ma kohe näitan teile ... (Haarab püksirihmast.)
DOKTOR.
Pole vaja!
MIHHAIL.
Ma ikka näitan. Kuna olete uroloog ...
MARINA.
(Katkestades.) Aitäh, kallis, pole vaja. Palun oota mind eesruumis. Ära ainult
kusagile mine. (Tungivalt.) Jääb meelde? Ära mine kuhugi. Me läheme varsti
koos koju.
MIHHAIL väljub.
DOKTOR.
Vabandust, et ma hakkasin teis kahtlema. Tuleb tunnistada, et see mees ajas mind
segadusse.
MARINA.
Aga olete te kindel, et ta üldse käis siin?
DOKTOR.
Mis tähendab kindel? Muidugi käis! (Segaduses.) Või ei käinud? Ei,
tundub, et ikka käis. No hästi. Oletame, et ta on hull, nagu teie ütlete. Kuid
see naine näitas mulle oma dokumente, aga teie puhul, andke andeks, ma ei tea
isegi teie nime.
MARINA.
Kuidas te siis ei tea? Alles täna hommikul te helistasite mulle kaks korda ja küsisite
Marinat.
DOKTOR.
(Rusutult.) Ah jah, õige ... unustasin ...
Sel ajal paneb MARINA taskurätiku ära, võtab puudritoosi
ja seab end korda. Pannes puudritoosi kotti, hüüatab rõõmsalt.
MARINA.
Oh! Selgub, et mul on dokument kaasas. Ja isegi fotoga. Minu juhiluba. Palun,
vaadake.
DOKTOR.
Pole vaja, ma usun teid.
MARINA.
Praegu usute, minuti pärast enam ei usu. Nagu kõik mehed. Te vaadake ikkagi.
Doktor võtab vastumeelselt tõendi.
Mis
seal on kirjutatud?
DOKTOR.
"Marina Kelluke."
MARINA.
Kas pitsat on korras?
DOKTOR.
Korras.
DOKTOR tagastab dokumendi. MARINA peidab selle kotti
ja võtab sealt fotod.
MARINA.
Kas mu mees rääkis teile, et me käisime samas koolis?
DOKTOR.
Milline mees? Mihhail? Rääkis.
MARINA.
Vaadake, millised me lastena olime. Naljakad, eks?
DOKTOR.
Teie pole peaaegu muutunud.
MARINA.
Aitäh Aga siin oleme juba täiskasvanud.
DOKTOR.
See on ilmselt natuke enne pulmi?
MARINA.
Jah
DOKTOR.
Kui ilus te siin olete!
MARINA.
(Koketeerides.) Tahate öelda, et nüüd ma pole enam see?
DOKTOR.
Nüüd te olete veel ilusam.
MARINA.
Aitäh. (Fotosid peites.) Ma näen, et te olete elumees. Ma ei tea, kas
siin käis mõni naine, kuid selles ma olen kindel, et te kutsusite ka teda õhtusöögile.
DOKTOR.
Ma vannun, ma pole kedagi kutsunud! Ja üldse, siin ei käinudki keegi! (Segaduses.)
Või käis? Neetud mälu ... Näib, et ma pean ameti maha panema. (Valab
endale järjekordse portsu tilku.)
MARINA.
(Võtab talt pudelikese.) Lõpetage see tilgutamine. Kas te olete arst või
ei ole?
DOKTOR.
Olen. (Segaduses.) Või ei ole? Mis jama ma ajan! Muidugi ma olen arst.
MARINA.
Aga, kui te olete arst, siis toovad patsiendid teile konjakit. Toovad või ei
too?
DOKTOR.
(Ebakindlalt.) Toovad, muidugi.
MARINA.
No siis võtke üks topelt ports. Kohe aitab.
DOKTOR.
Kohe kontrollime. (Avab baari.) Konjakit on palju. (Rõõmsalt.) Järelikult,
ma olen arst! (Võtab pudeli.) Kas liitute?
MARINA.
Ma pole teile veel andestanud.
DOKTOR.
Küll jõuate. Võtame. (Värisevate kätega kallab konjaki klaasidesse.)
MARINA.
(Vaatab teda haletsusega.) Kullakene, vaadake ennast peeglist: Mis
teiega toimub?
DOKTOR.
Tunnistan, ma pole täna päris vormis. Väsimus, mälukaotus, segadus ajus ...
MARINA.
Jama. Te vajate lihtsalt hella naiselikku hoolitsust, ja ongi kõik. Kas teil on
naine?
DOKTOR.
Naine?. (Mõtleb.) Ma ei mäleta ... Mida ma räägin? Muidugi ma mäletan. Ma
olen lesk, juba mitmeid aastaid. Lapsed on täiskasvanud, elavad eraldi, nad on
mind juba ammu unustanud. Olen täiesti üksildane ... Mis mu mäluga on juhtunud?
MARINA.
Ärge ainult kannatage selle pärast.
DOKTOR.
Ma ei kannatagi. Kui teie olete lähedal. Teate, ma isegi kadestan teie meest. Ma
unustaksin ka kõik hea meelega: üksinduse, tüütu töö, maksuinspektorid, kadedad
kolleegid, kangekaelsed patsiendid oma igaveste kaebuste ning haigustega ja
koos nendega ka omaenda haigused. Mitte millestki mõelda, mitte midagi mäletada,
istuda ilusa naise kõrval konjakiklaasi taga, unustada kõik ja nautida ainult käesolevat
hetke ...
MARINA.
Elagemgi siis olevikus. Mõtisklused tulevad hiljem, aga praegu tunneme elust
rõõmu. (Tõstab klaasi.) Teie tervise ja edu nimel! Õnne terviseks!
DOKTOR.
Aitäh. Mul on teiega nii kerge olla. Teist kiirgab mingit valgust. Te olete vist
väga õnnelik.
MARINA.
Ärge arvake, et mu elu on lihtne. Ma tean ka, mis on üksildus.
DOKTOR.
Teil on ju Mihhail.
MARINA.
(Murelikult.) Muide, peab kontrollima, ega ta ära pole läinud. (Väljub
ja naaseb.)
DOKTOR.
On ta kohal?
MARINA.
Jah
DOKTOR.
Kahju.
MARINA.
Teile võib tunduda kummaline, et ma tema pärast muretsen, aga armastan teda
väga. Nii palju, et tema pärast olen ma kõigeks valmis. (Pärast pausi.)
Kuid see ei vabasta mind üksildusest.
DOKTOR.
Ma saan aru. (Võtab tal käest.)
MARINA.
(Ei võta kätt ära.) Ma pean minema. Kutsun takso ja viin Mihhaili ära.
DOKTOR.
Nii et kohtume täna?
MARINA.
Kui te ümber ei mõtle ega unusta.
DOKTOR.
(Kirglikult.) Mina, ja unustan? Teate, ma ... (Meenub järsku peale
tulnud kummaline unustamislaine.) Ma märgin üles. Igaks juhuks. (Teeb kalendrisse
märkuse.)
MARINA.
(Tõustes.) Ja ärge unustage vormistada haiguslugu ja tõendit.
DOKTOR.
Teie jaoks ma teen ükskõik mida. Kas ma saadan teid?
MARINA.
Ei, aitäh.
MARINA väljub. Julgust saanuna, istub DOKTOR arvuti taha.
Siseneb MEES. Ta käitub täiesti teistmoodi kui esimesel visiidil. Tema maneerid
on enesekindlad ja otsustavad.
DOKTOR.
Jälle teie?
MEES.
Nagu näete.
DOKTOR.
Mida te siis minust tahate?
MEES.
Ma viin läbi väikest eraviisilist uurimist.
DOKTOR.
Ma sain kohe aru, et te olete nuhk.
MEES.
Ma ei ole nuhk. Olen finantsist.
DOKTOR.
Kui te olete maksuinspektor, esitage dokumendid.
MEES.
(Järsult.) Kus Marina on?
DOKTOR.
Mis te jälitasite teda või?
MEES.
Võib-olla.
DOKTOR.
Kahjuks, ei saa millegagi aidata. Nagu näete, siin teda pole.
MEES.
Ma ju nägin, kuidas ta kakskümmend minutit tagasi tuli siia.
DOKTOR.
Aga te ei näinud, kuidas minut tagasi siit lahkus.
MEES.
Kas ta tuleb tagasi?
DOKTOR.
Ma ei tea. Mida te tast tahate?
MEES.
Mul pole õigust seda teile öelda.
DOKTOR.
Pole õigust, ärge öelge. Kõike head.
MEES.
Ma olen kohustatud ta kiiresti leidma, saate aru? Elu ja surma küsimus.
DOKTOR.
Siin pole detektiivibüroo. Nii et otsige teda tänavalt. Ja, palun, ärge hoidke
mind kinni. Muide, visiidid minu juurde on väga kallid.
MEES.
Ma olen nõus maksma, kui te aitate teda leida.
DOKTOR.
Ma ei võta altkäemaksu.
MEES.
Kas tõesti?
DOKTOR.
Ma võtan honorari.
MEES.
Ma olen valmis teile maksma ka honorari.
DOKTOR.
Ma võtan seda ainult ravimise, mitte info hankimise eest. Soovin teile edu ja
ärge segage mul tööd teha. Minu juurde tullakse ainult eelneval kokkuleppel. (Lükkab
viisakalt Meest varuväljapääsu poole.) Palun teid. Ei, mitte selle
väljapääsu kaudu. Sellest uksest sisenevad ainult minu haiged.
MEES.
Mis siis ikka, sellisel juhul ma tõepoolest saadan teile maksuinspektori. (Vaatab
tähelepanelikult Doktorit.) Mis on, hakkasite kartma?
DOKTOR.
Mitte eriti.
MEES.
Asjata. Ma olen kindel, et teile ei meeldi makse maksta.
DOKTOR.
Mulle ei meeldi?
MEES.
Teile.
DOKTOR.
Mulle?!
MEES.
Teile.
DOKTOR.
Aga mis siis? Kellele meeldib?
MEES.
Võib-olla korraldame väikese kontrollikese?
DOKTOR.
Palun. Ma oskan oma tulusid hästi varjata.
MEES.
Aga mina oskan neid hästi avastada.
DOKTOR.
Lõpetage ähvardamine. Ma ütlesin, et ma ei karda kontrolli.
MEES.
Sest te ei võta altkäemaksu?
DOKTOR.
Ei. Sest ma annan seda. Kõike head.
MEES.
(Muutes tooni.) Doktor, te ju teate, et mul on sügavalt isiklik asi,
millel pole midagi pistmist ei meditsiini ega maksudega. Mul on vaja Marinat.
DOKTOR.
Nägemist. Välisuks on siin.
MEES.
(Peatudes väljapääsu juures.) Doktor, miks ta ikkagi teie juures käib?
Kas teil on temaga midagi?
DOKTOR.
Teid ei puuduta see mitte mingil moel.
MEES.
Kas ta on haige?
DOKTOR.
Mingidki üksikasjad, mis puudutavad minu külastajaid, haigeid või terveid, ei välju
siit kabinetist.
MEES.
(Kuival toonil, peaaegu ähvardavalt.) Suurepärane. Siiski ma tunnen, et
teie vahel on mingi seos, ja pean oma kohuseks hoiatada: ole ettevaatlik.
DOKTOR.
Mis mõttes?
MEES.
Igas mõttes. Ta on ennast unustatud ega saa isegi aru, mida ta teeb. (Suundub
väljapääsu poole.) Kui te teda ikkagi näete, siis öelge, et üritan teda tabada
kodust ja, kui ma ei leia, tulen uuesti siia.
DOKTOR.
Ma ei usu, et ma teid sisse lasen.
MEES.
Ja mina ei usu, et ma teilt luba küsin.
MEES lahkub. DOKTOR istub taas arvuti taha. Siseneb MARINA.
MARINA.
Ega ma pole teid veel ära tüüdanud?
DOKTOR.
Takso juba tuli?
MARINA.
Ma ei hakanudki seda tellima ... Otsustasin, et viin Mihhaili oma autoga. See
on siin päris lähedal parklas. Hoidke tal veel kaks minutit silma peal, eks? (Vaadates
tähelepanelikult Doktorit.) Mis siis nüüd jälle juhtus?
DOKTOR.
Just praegu küsis teid jälle see ... noh ... teie mees.
MARINA.
Ma ju ütlesin teile, et mul ei ole mitte mingisugust meest! Välja arvatud
muidugi Mihhail.
DOKTOR.
Ei tea, ei tea ... Ta hoiatas, et teiega peab olema ettevaatlik.
MARINA.
Kas ta ei selgitanud, milles asi on?
DOKTOR.
Ei, kuid ütles, et see on väga oluline. Elu ja surma küsimus.
MARINA.
(Ärevalt.) Ma vist aiman, kellest on jutt.
DOKTOR.
On ta tõesti teie mees?
MARINA.
Mitte päriselt ...
DOKTOR.
Mitte päriselt?
MARINA.
Päriselt mitte. Ta on mu töökaaslane ... Täpsemalt, isegi ülemus.
DOKTOR.
Kas te ikka räägite tõtt?
MARINA.
Ma vannun.
DOKTOR.
Ja mis tähtis asi tal siis teie jaoks on?
MARINA.
Tühiasi. Ta on lihtsalt, kuidas teile seda öelda ... Noh, on selliseid inimesi
... Ta tahab alati minuga midagi seletada, millestki rääkida ... Ja alati on
sellega kiire. Üldiselt, paras patsient teile.
DOKTOR.
Saan aru.
MARINA.
Ma lähen siis auto järele.
DOKTOR.
(Käest haarates.) Ei tahaks teid lasta.
MARINA.
(Vabastades õrnalt oma käe.) Ma tulen varsti tagasi. Sõna otseses mõttes
minuti pärast.
DOKTOR.
Ja jälle sõidate ära.
MARINA.
(Suudeldes teda põsele.) Et kohtuda õhtul.
MARINA lahkub. DOKTOR naeratab õnnelikult. Ta läheb
peegli juurde, uurib ennast kriitiliselt, silub lipsu ja soengut, võtab kapist
välja värvikama pintsaku ja paneb selga. Siseneb ANNA, veelgi sihikindlamalt
kui enne. DOKTOR, kes valmistus külalisega kohtuma hoogsas embuses, on
ebameeldivalt üllatunud.
DOKTOR.
See olete teie?
ANNA.
Keda teie siis ootasite?
DOKTOR.
Üht teist naist. Teie mehe naist. See tähendab ... tahtsin öelda - Mihhaili naist.
See tähendab...
ANNA.
Mihhaili naine olen mina.
DOKTOR.
Aga mina kahtlen selles nüüd väga.
ANNA.
Esimest korda näen arsti, kes ravi asemel tegeleb juurdlusega. Kas haiguslugu
on valmis?
DOKTOR.
Ei. Ja kui ka oleks, siis ma seda teile ei annaks. Kes te selline tegelikult
olete?
ANNA.
Ma nägin ette, et te hakkate otsima mis iganes põhjust, et ainult kõrvale
hiilida, ja valmistasin selleks juhuks ette dokumentide täieliku registri
korrastatud vormis. (Näitab korralikult kokku pandud kausta.) Siin on
minu pass. Siin on meie abielutunnistus Mihhailiga. Siin on meie laste
sünnitunnistused, mis, muide, sisaldavad nende vanemate, see tähendab minu mehe
ja minu, nimesid. Siin on meie pulmafoto, siin on ka pulmafoto, kuid koos
külalistega, ja siin on meie fotod lastega. Siin on elektriarved ja muud maksed
meie ühisel nimel olevale kodule. Kas olete nüüd rahul?
Üllatunud DOKTOR vaatab dokumendid läbi ja tagastab
need annale.
DOKTOR.
Ma ... ma ... (Tahab võtta tilku, kuid paneb pudelikese kõrvale ja valab
endale kenakese annuse konjakit.) Tuleb välja, et te olete ikkagi talle
naine?
ANNA.
Mida teie siis mõtlesite, - vanaema või?
DOKTOR.
Ausalt öeldes, ma isegi ei tea, mida mõelda. (Võtab jälle konjakit.)
ANNA.
(Käskivalt.) Pange klaas tagasi! (Lükkab otsustava liigutusega pudeli
kõrvale.) Ma hakkan tõsiselt kartma oma mehe tervise pärast.
DOKTOR.
Mispärast?
ANNA.
Seepärast, et tema arst on - alkohoolik.
DOKTOR.
Ma olen täiskarsklane.
ANNA.
Ma näen jah et täis.
DOKTOR.
Kas te tõesti olete tema naine?
ANNA.
Miks see teid nii üllatab?
DOKTOR.
Ma ei oleks üllatunud, kui ... Kui mitte üks teine naine ...
ANNA.
(Järsult.) Mis puudutab teist naist, siis see on eranditult alkohoolse uima
resultaat või teie rikutud kujutluse vili. Juristina ma tean, et psühhiaatrid,
olles pidevalt kontaktis hullumeelsetega, suudavad vaevalt säilitada oma vaimset
tervist. Naist ei olnud.
DOKTOR.
Oli küll!
ANNA.
(Vankumatult.) Ei olnud ega saanudki olla. Te ei kontrolli ennast. Teil on
mäluprobleeme. Unustasite isegi, et ravite mu meest umbes kaks aastat. Te olete
kaotanud tema haigusloo. Võimalik, et hooletusest
või tahtlikult kustutasite selle arvutist. Meil pole muud valikut kui see
taastada. Teil saab olema väga raske kohtule selgitada, miks te seda ei teinud.
DOKTOR.
(Närviliselt.) Millisele kohtule?
ANNA.
Kohtule, kuhu ma pöördun. Ma kavatsen oma mehe paigutada raviasutusse, aga see
nõuab pikka ja veenvat haiguslugu.
DOKTOR.
Te tahate oma mehe peita hullumajja?
ANNA.
Valige väljendid. Kui ma tahan kedagi hullumajja peita, siis olete see teie. Ja
uskuge mind, see mul õnnestub. Vaadake end peeglist, vaadake oma segast ilmet,
ja te nõustute minuga.
DOKTOR.
Tunnistage, et te olete tüdinenud oma mehega jändamisest ja te otsustasite
temast lahti saada.
ANNA.
Esiteks, on see minu isiklik asi. Ja teiseks, kui see isegi nii on? Tal võib ju
olla õigus unustada oma peamine kohustus, kuid mul ei ole kohustust unustada oma
peamine õigus. (Põlastavalt.) Kas te sellest vähemalt saate aru, doktor?
DOKTOR.
Kohustus, õigus ... Kohe näha, et jurist.
ANNA.
Aga see, et ma olen naine, ei ole kohe näha? Arstilt ma ootaksin rohkem
mõistmist.
DOKTOR.
Mis te must tahate?
ANNA.
Tõendit ja haiguslugu.
DOKTOR.
No hästi, tulge homme, ma valmistan selle ette.
ANNA.
Homme on teil jälle uued ettekäänded. Ma vajan seda täna. Kohe.
DOKTOR.
Kohe algab mul konsultatsioon kliinikus. Ma pean lahkuma.
ANNA.
Kui kauaks?
DOKTOR.
Kakskümmend minutit.
ANNA.
Ma ootan.
DOKTOR.
Täna ma ei jõua nagunii. Haiguslugu ei saa teha nii kiiresti nagu teie arvate.
Ma palun teid, tulge homme.
ANNA.
Ei, ma ei lahku siit enne, kui ma saan selle. (Istub demonstratiivselt,
võtab meditsiini käsiraamatu ja süveneb
lugemisse, näidates kogu olemusega, et kavatseb jääda siia kauaks ning teda ära
saata ei õnnestu.)
DOKTOR.
(Lootusetult.) Kuid ma pean tõesti minema kliinikusse.
ANNA.
Minge, mina teid kinni ei hoia.
DOKTOR.
Aga teie?
ANNA.
Aga mina toon siia Mihhaili ja me istume siin koos, kuni saame haigusloo.
DOKTOR.
Noh, mis seal ikka ... Kuidas soovite. (Valab endale konjakit, siis, muudab
meelt, võtab kätte pudelikese tilkadega, seejärel haarab jälle konjaki järele,
ja leiab lõpuks kompromissi: valab paar tilka konjakiklaasi, joob ära ja
lahkub, hoides vaheldumisi kinni peast ja südamest.)
ANNA, olles teda rahuloleva pilguga saatnud, väljub
ja naaseb Mihhailiga.
ANNA.
Istu siin ja ära kuhugi mine. Ma lähen ja ostan sulle võileiba. Said aru? Ära kuhugi
mine.
ANNA väljub. Siseneb DOKTOR.
MIHHAIL.
Keda te soovite?
DOKTOR.
Mina? Mitte kedagi.
MIHHAIL.
(Hooletult.) Doktorit ei ole. Oodake eesruumis.
DOKTOR.
Mina olengi doktor!
MIHHAIL.
Mis ajast?
DOKTOR.
Mis "mis ajast"?
MIHHAIL.
Mis ajast teie doktor olete?
DOKTOR.
Olen alati olnud. Ja olen seni, kuni ma hulluks ei lähe. Mis, tänu teile,
juhtub väga varsti. Ärge segage mind töötamast. Ma pean kirjutama ... (Peatub.)
Kurat küll, mida ma pidin kirjutama?
MIHHAIL.
Minu haiguslugu.
DOKTOR.
Õige. Kust teie teate?
MIHHAIL.
Ma ei tea.
DOKTOR.
Noh hästi, minge ooteruumi ja istuge seal vaikselt.
MIHHAIL läheb väljapääsu suunas, kuid peatub.
MIHHAIL.
(Arglikult.) Doktor ...
DOKTOR.
(Peast haarates.) No mis veel?!
MIHHAIL.
Kas teate, mis on tegelikult minu peamine probleem?
DOKTOR.
Mälu puudus.
MIHHAIL.
Ei. Raha puudus.
DOKTOR.
See on kõigi peamine probleem.
MIHHAIL.
Aga minu jaoks eriti. (Ootamatult.) Andke mulle laenu.
DOKTOR.
Ma annaksin, aga te unustate tagasi anda.
MIHHAIL.
Ei unusta. Ma kirjutan kviitungi. Äärmisel juhul tagastab raha minu naine.
DOKTOR.
Milline neist kahest?
MIHHAIL.
(Intiimselt.) Pange end minu olukorda.
DOKTOR.
Paneksin hea meelega, aga ma ei tea, milles see seisneb.
MIHHAIL.
Kas siis pole olukordi, kus inimesel on kaks naist?
DOKTOR.
(Suure huviga.) Ja teil on kaks?
MIHHAIL.
Minu arvates üks.
DOKTOR.
Kes siis täpsemalt?
MIHHAIL.
(Kõhklevalt.) Ma ei tea.
DOKTOR.
Ma ei saa millestki aru.
MIHHAIL.
Mina ka mitte. Doktor, mul on raha vaja, löö või maha. See on elu ja surma
küsimus. Andke laenu. Ma maksan juba täna tagasi.
DOKTOR.
Kui palju teil vaja on?
MIHHAIL.
Kas või tuhat eurot.
DOKTOR.
Kas või?
MIHHAIL.
Kui teil on tuhandega probleemi, andke kaks.
DOKTOR.
Et teist lahti saada, annaksin kas või kolm.
MIHHAIL.
(Rõõmsalt.) Ma võtaksin kas või neli.
DOKTOR.
Ma ei anna nelja. Kolme ka mitte. Aga tuhat saate. Tingimusel, et ma teid siin
enam näeks.
MIHHAIL.
Sobib.
DOKTOR.
(Võtab rahakotist kupüürid.) Võtke. Ja ümber pöörd, sammu marss!
MIHHAIL.
Just nii!
Särav MIHHAIL lahkub kiirelt. DOKTOR süveneb
arvutisse. Tema töö ei edene. Siseneb MARINA.
MARINA.
(Murelikult.) Kus Mihhail on?
DOKTOR.
Ta on siin. Ma just rääkisin temaga.
MARINA.
Te näete üsna kurb välja. Kas midagi on juhtunud?
DOKTOR.
Pean tunnistama, et sattusin neetult ebameeldivasse olukorda.
MARINA.
Rääkige, mis lahti on. Võib-olla ma saan teid aidata.
DOKTOR.
Ei, ei saa.
Teate, minuga on juhtunud midagi kummalist. Minult
nõutakse haiguslugu, kuid ma ei mäleta, et oleksin seda kirjutanud, löö või
maha.
MARINA.
Aga kirjutage siis uus, milles probleem on? Tasub siis sellepärast veel tujust
ära minna?
DOKTOR.
Aga teha nii, et haiguslugu algas justkui kaks aastat tagasi, on võimatu. Sest arvuti
fikseerib faili loomise kuupäeva automaatselt. Aga vaevalt te sellest midagi
aru saate.
MARINA.
Ja see on kogu probleem?
DOKTOR.
Tehnilises mõttes jah. Närivast südametunnistusest ja ametialasest aususest ma
üldse ei räägigi. Tänapäeval ei huvita see kedagi.
MARINA.
Ma arvan, et ma saan teid aidata.
DOKTOR.
Kuidas?
MARINA.
Kas ma ei öelnud teile, et olen elukutselt programmeerija?
DOKTOR.
Teie?!
MARINA.
Ja teie tehniline probleem on programmeerija seisukohast vaid tühiasi. Istuge
minu kõrvale.
MARINA ja DOKTOR istuvad koos arvuti taha. Marina
sõrmed klõbistavad kiiresti klahve.
Vaadake
... Me avame Mihhaili haigusloo faili ... Arvuti näitab, et see loodi täna.
Õige?
DOKTOR.
Õige.
MARINA.
Nüüd väike parandus ... (Klõbistab klahvidega.) Vaadake nüüd - millal
fail loodi?
DOKTOR.
(Vaatab arvutit.) Kaks aastat tagasi. Lihtsalt uskumatu! Kuidas te seda
tegite?
MARINA.
(Ta tsiteerib Doktorit pisut irooniliselt.) Teadmised ja töö.
DOKTOR.
Ma ei tea, kuidas teid tänada!
MARINA.
Tänada ei ole vaja. (Kõhklevalt.) Aga nüüd ma tahan teile öelda midagi
väga olulist ... (Vaikib.)
DOKTOR.
Noh, miks te vaikite?
MARINA.
Raske otsustada. Aga ma ütlen siiski.
Siseneb MEES. MARINA jääb vait. Ta on väga ehmunud.
MEES.
(Marinale.) Leidsin teid lõpuks üles.
MARINA.
Nuhkisite välja.
MEES.
Jah, nuhkisin välja. (Doktorile. Tema toon on üsna karm.) Jätke meid, palun,
omavahele.
DOKTOR vaatab Marinat. See noogutab. DOKTOR väljub. MEES,
teadmata, kuidas rasket vestlust alustada.
Miks
te varjasite minu eest, et olete abielus?
MARINA.
Ma pole midagi varjanud.
MEES.
Kuid ei maininud seda kunagi.
MARINA.
Te arvate, et naisterahvas peaks teatama ajalehtedes, raadios ja televisioonis,
et on abielus? Või vastupidi, et ta pole abielus?
MEES.
Te olete ohtlik naine.
MARINA.
Tänan komplimendi eest.
MEES.
Miks te ei räägi mulle kogu tõde?
MARINA.
Kas te tulite siia isiklikke suhteid klaarima?
MEES.
Ei. Teema saab olema palju tõsisem ...
MARINA.
Noh, rääkige.
MEES.
Teate väga hästi, millest jutt on.
MARINA.
Mitte päris.
MEES.
Te riisusite pangast teile teadaoleva summa. Tõsi, raha ei kantud teie kontole,
kuid te teate väga hästi, millise karistuse see kaasa toob.
MARINA.
Vangla.
MEES.
Täiesti õige. Teid peeti eeskujulikuks töötajaks. Tõtt-öelda, ma olen praegugi
vaimustunud meisterlikkusest, millega te selle kombinatsiooni läbi viisite.
Kaks aastat ei pannud pank tähele, kuidas üks lisarida arvutiprogrammis
põhjustab raha leket.
MARINA.
On vaja veel tõestada, et selle rea viisin programmi just mina.
MEES.
Eksperdid tõestavad seda.
MARINA.
Pole teada, kes on kogenum - mina või teie eksperdid. Mida te minust tahate?
MEES.
Tagastage raha, ja pank ei anna teid kohtusse.
MARINA.
Millest selline halastus? Kas sellest, te pole minu vastu täiesti ükskõikne?
MEES.
Ma ei ole teie suhtes sugugi ükskõikne, kuid antud juhul on kaalutlused puhtalt
ärilised. Pangal pole üldse vaja teavitada avalikkust sellest, et meie töötajad
varastavad hoiustajate raha. Me kaotame siis tuhandeid kliente ja sadu
miljoneid dollareid. Seetõttu me oleme huvitatud selle asja summutamisest.
MARINA.
Millal ma pean raha tagastama?
MEES.
Täna. Vastasel korral teid homme arreteeritakse.
MARINA.
Täna ma ei saa. Ega ka homme. Ja ülehomme.
MEES.
Miks?
MARINA.
Sest raha ei ole. Ja ei saagi olema.
MEES.
Aga kus see raha ikkagi on?
MARINA.
Ma ei võtnud seda enda jaoks.
MEES.
Seda ma arvasin. Las see inimene siis istubki! Lõppude lõpuks oli see tema, kes
raha omastas, teie pole formaalselt peaaegu süüdigi. Seda rida programmis saab
selgitada tehnilise veana. Mida te selle peale ütlete?
MARINA.
(Pärast pausi.) Las ma mõtlen natuke.
MEES väljub. DOKTOR siseneb.
DOKTOR.
Kes see inimene on?
MARINA.
Panga asepresident.
DOKTOR.
Mida ta tahtis?
MARINA.
Pole tähtis. Doktor, ma tahan teile avaldada ...
DOKTOR.
(Proovib nalja teha.) Ma loodan, et armastust?
MARINA.
Ei, ühe saladuse. Ehkki, ma ei varja, et te olete mulle väga sümpaatne. Seepärast
ma peangi teile midagi üles tunnistama. (Vakatab.)
DOKTOR.
Te tahtsite mulle varem midagi väga olulist öelda, kuid selle mehe saabumine
segas.
MARINA.
Jah
DOKTOR.
No, tunnistage siis lõpuks!
MARINA.
Te hakkate mind põlgama.
DOKTOR.
Rumalus. (Ja kuna Marina vaikib, siis ta jätkab.) Kui teie
ei julge tunnistada, siis lubage, et teen seda mina. Te olete naine, kellega
olen juba ammu unistanud kohtuda. Kui te poleks abielus, ma teeksin teile ettepaneku.
Ärge ainult naerge mu üle.
MARINA.
Ma tahaksin nutta, mitte naerda.
DOKTOR.
Mõelge: kui teie meest ei õnnestu terveks ravida, peate temaga ikka lahku minema.
Ja siis hoolitsen mina nii tema kui teie eest. Ma olen ilmetu ...
MARINA.
(Katkestades.) Te olete väga sarmikas.
DOKTOR.
Aitäh Kuid ma tahtsin öelda, et see eest olen ma üsna kindlustatud ja püüan
teid teha õnnelikuks. Ja mis kõige tähtsam, ma suhtun teisse hästi.
MARINA.
See on tõesti kõige tähtsam.
DOKTOR.
Aga nüüd öelge, mida teie tahtsite mulle öelda.
MARINA.
Just nüüd on mul veelgi keerulisem seda teha. Asi on selles, et ...
Siseneb ANNA. Kuna ta ei osanud oodata, et näeb Marinat
Doktori juures, peatub ta hämmastunult.
MARINA.
Mis sa seisma jäid? Tule edasi, istu.
DOKTOR.
(Üllatunult.) Kuidas, te tunnete teineteist?!
MARINA.
Nagu näete.
DOKTOR.
Ma ei saa millestki aru.
MARINA.
Varsti me selgitame kõik. Lihtsalt lubage meil kõigepealt omavahel rääkida. Ma kutsun
teid.
Paus. DOKTOR väljub.
ANNA.
Mis juhtus?
MARINA.
Kõik tuli välja. Pank nõuab raha.
ANNA.
(Murtult.) Juba?
MARINA.
Kunagi pidi see juhtuma.
ANNA.
Ja ikkagi on see nii ootamatu. Ja nii kohutav. (End kokku võttes.) Me peame
kombinatsiooni Doktoriga viivitamatult lõpuni viima.
MARINA.
Ma ei taha.
ANNA.
Miks?
MARINA.
Mõtle ise, milliseid näruseid rolle me mängime. Kas sa suudad ennast pärast
seda veel austada?
ANNA.
Parem mitte austada ennast vabaduses, kui austada ennast vanglas.
MARINA.
Me käitume vääritult.
ANNA.
Me ainult võitleme enda eest.
MARINA.
Ja seejuures hävitame arsti.
ANNA.
Ma ei saa aru - sa armusid temasse või mis?
MARINA.
Ja kui ongi nii, mis siis?
ANNA.
Siis seda, et teatud vanuses naised enam ei armu.
MARINA.
Sellist vanust naistel ei ole.
ANNA.
Ära mine lolliks. Nii kui nii ei ole
meil muud väljapääsu.
MARINA.
Väljapääs on: kõik üles tunnistada.
ANNA.
Ja rikkuda oma elu.
MARINA.
Ära muretse, ma võtan kõik enda peale.
ANNA.
Sa mõtled, et see on kangelaslikkus, aga see on rumalus.
MARINA.
See on arvestus. (Pehmelt.) Mõtle ise. Kui me viime oma plaani ellu,
siis tõenäoliselt istume kõik neljakesi: meie kolm kelmuse, ja doktor -
fiktiivse haigusloo eest. Aga üles tunnistamise korral istun mina üksi ja teie
jääte vabadusse. Seda enam, et teil on lapsed, aga mina olen üksi. Ja ma parem ei
räägi puhtast südametunnistusest.
ANNA.
(Pärast suuri kõhklusi.) Küllap sul on õigus. (Nutab.) Milline närakas
ma olen: koos tegime rumalusi, aga vastutama pead sina üksi. Anna mulle andeks.
(Kallistab Marinat. Naised nuuksuvad teineteise õlul.)
MARINA.
No mis, kutsume doktori?
ANNA.
Kutsu, kui tahad.
MARINA.
(Läheneb uksele ja kutsub Doktori.) Võite sisse tulla.
DOKTOR astub kabinetti. Naised pühivad pisarad ära.
Noh,
te ei saa ikka veel midagi aru?
DOKTOR.
Absoluutselt mitte midagi.
MARINA.
Me seletame teile kohe kõik ära. Asi on selles, et ... (annale.) Räägi
parem sina.
ANNA.
Hästi. (Doktorile.) Võtke kõigepealt oma tilgad ära. Ja istuge.
DOKTOR joob kohusetundlikult tilku.
Kas
olete valmis kuulama?
DOKTOR.
Jah
ANNA.
Alustame sellest, kes on kes. Mina olen Mihhaili naine, tema on minu mees,
Marina on tema õde ja tema on tema vend. Selge?
DOKTOR.
(Segaduses.) "Ta on minu abikaasa, Marina on tema õde ..." (Särama
lüües.) See on ju imeline! See täiesti muudab asja! Me ravime ta terveks,
ja siis ...
ANNA.
Oodake. Teda ei pea üldse ravima, sest ta on täiesti terve.
DOKTOR.
Lubage, aga tema mälukaotus ...
ANNA.
Simulatsioon ja müstifikatsioon. Tal on suurepärane mälu. Ega teda ilma asjata
ei peeta linna parimaks kaardimängijaks.
DOKTOR.
Aga miks te siis ...
ANNA.
(Advokaadi toonil.) Doktor, kui te esitate kogu aeg küsimusi, ei lõpeta
me kunagi.
DOKTOR.
Vabandust.
ANNA.
Nüüd kuulake. Kaks aastat tagasi kaotab Mihhail kasiinos arvestatava summa raha.
Ta palub Marinat, et see muretseks talle nimetatud summa ning lubab selle
kiiresti tagasi anda. Vastasel korral, nagu ta ütleb, võidakse ta maha lasta.
Marina teebki talle panga kaudu raha, aga mina, kahjuks, ei heidutanud teda
sellest sammust. Ma kartsin oma mehe ja laste pärast.
DOKTOR.
Mis edasi juhtus?
ANNA.
Mihhail, selle asemel, et raha tagasi maksta, kaotab ka selle summa. Võlg
kahekordistub. Ta jookseb jälle oma õe juurde ja palub teda päästa. Marina
armastab oma venda mälukaotuseni ja annab järele. Ja nii, vähehaaval, me kõik vajume
sügavikku, kust enam välja ei pääse. Te ei kujuta ette, kui raske see on: kui
teate, et abikaasa on mängur, et ta veereb mööda kaldpinda alla ja tõmbab kogu
pere endaga kaasa ... Armasta teda, tahtes teda päästa, aga suutmata midagi
muuta ...
DOKTOR.
Nii ... Aga mis seos minul sellega on?
ANNA.
(Piinlikust tundes.) Ausalt öelda, loo seda osa on eriti ebameeldiv
rääkida, aga ega laulust sõnu välja ei viska. Teie poole pöördumine see on
juba minu patent.
DOKTOR.
Ja milles see seisneb?
ANNA.
Me saime aru, et kohe-kohe meid paljastatakse, ja minul küpses plaan - teha
kiiresti nii, et Mihhail tunnistataks vastutusvõimetuks. Siis ta võiks
kohtuprotsessi ja karistust vältida. Kuid selleks oli vaja autoriteetse ja usaldusväärse
arsti otsust. Sellise, nagu teie.
DOKTOR.
Ah, selles on siis asi ...
ANNA.
Me mõistsime, et fiktiivset haiguslugu pole teilt võimalik tavalisel viisil
saada.
DOKTOR.
Õige.
ANNA.
Ja nii ma mõtlesingi korraldada teie vastu ulatuslik rünnak, et viia teid
täielikku segadusesse ja sel moel saada see, mida vaja. Me uurisime käsiraamatust
haiguse sümptomeid ja kõik kolmekesi korraldasime teile selle etenduse. (Süüdlaslikult.)
Tunnistan, et see oli rumal, ebaaus ja julm. Meil on väga kahju.
Kogu selle aja istub Marina vaikides, pea maas.
DOKTOR.
Mis edasi?
ANNA.
Mitte midagi. See on kõik.
DOKTOR.
Marina, kas te seda tahtsitegi mulle tunnistada?
MARINA.
(Pead tõstmata.) Jah.
ANNA.
Nüüd võite meid välja visata. Tegelikult, me lähme ise. Andestust me ei palu -
me pole seda ära teeninud. (Võtab Marinalt käest ja suundub temaga
väljapääsu poole.)
DOKTOR.
Oodake. (Elurõõmsalt.) Te arvate, et te kurvastasite mind, aga
tegelikult te hoopis rõõmustasite.
ANNA.
Millega?
DOKTOR.
(Tema optimism ja enesekindlus on taastunud.) Esiteks sellega, et te
tunnistasite üles ja saite seega oma süüst vabaks. Teiseks, alles kümme minutit
tagasi pidasin end marasmi langenud sklerootikuks, aga nüüd olen veendunud, et
olen täiesti terve. Ja mis kõige tähtsam, selgub, et Marina pole abielus, vaid
vaba!
ANNA.
Jah, vaba. Välja arvatud asjaolu, et ta mõistetakse kaheksaks aastaks vangi.
DOKTOR.
(Ehmunult.) Kuidas kaheksaks? (Marinalt.) Kas see on tõsi?
MARINA kehitab vaikselt õlgu.
ANNA.
Homme ta arreteeritakse.
DOKTOR.
Seda ma ei luba!
ANNA.
Mida teie teha saate?
DOKTOR.
Ma veel ei tea, aga mina seda ei luba! Ma protesteerin! Ma ... Ma annan teile tõendid,
et olete süüdimatud. Kõigile kolmele. Ja, igaks juhuks, endale ka.
ANNA.
Doktor, ärge naljatage. Pank nõuab raha viivitamatut tagastamist.
DOKTOR.
Kes nõuab? See asepresident, kes näeb välja rohkem nagu nuhk? Kutsuge ta siia.
Ma lahendan selle asja.
ANNA.
Doktor, see on võimatu.
DOKTOR.
Jama. Kutsuge oma pankur siia.
ANNA ja MARINA vahetavad pilgu. MARINA väljub.
ANNA.
Kuidas te kavatsete selle asja pangaga korda ajada?
DOKTOR.
Väga lihtsalt. Ma maksan talle ära selle räpase raha.
ANNA.
Te ei kujuta päris hästi ette, mis summast jutt käib.
DOKTOR.
Aga mind see ei huvita.
ANNA.
Ma kardan, et teie rahakotist ei piisa.
DOKTOR.
Ärge kartke. Ma olen väga jõukas inimene.
ANNA.
Ja miks te peaksite oma rahast ilma jääma mingite võõraste inimeste pärast, kes
pealegi on teid petnud? Teil pole raha vaja või?
DOKTOR.
Aga milleks mulle see? Nagu kõik jõukad inimesed, pean ma dieeti ja ei söö
midagi rasvast, soolast, vürtsikat, kallist ega maitsvat. Ja ülejäänud aja ma töötan.
Sisenevad MARINA ja ASEPRESIDENT. DOKTOR pöördub tema
poole.
Kulla
mees, kas võib mingisuguse rahanatukese pärast jälitada nii armsat naist?
ASEPRESIDENT.
Raha on muidugi tühine. Elus on tähtsamaid asju: armastus, ilu, tervis, headus
...
DOKTOR.
Just nimelt.
ASEPRESIDENT.
Teisest küljest, kui see raha on nii tühine, siis miks mitte seda tagastada?
DOKTOR.
Sest tema vend kaotas selle kasiinos. Tal pole kopikatki.
Может
быть, «цент»,
«грош»
ASEPRESIDENT.
(Marinalt.) On see tõsi?
MARINA ei reageeri.
Miks
te seda varem öelnud?
MARINA.
Mida see oleks muutnud?
ASEPRESIDENT.
Sisuliselt mitte midagi. Kuid nüüd ma vähemalt mõistan teie käitumist. Aga raha
tuleb siiski tagastada.
DOKTOR.
Öelge, kui palju. (Võtab rahakoti.)
ASEPRESIDENT.
Summa on mannetu, võib öelda tühine, lihtsalt naeruväärne, pelgalt peenraha,
sellest ei tasu rääkida.
DOKTOR.
Kas te võite öelda ligikaudse numbri?
ASEPRESIDENT.
Kaks miljonit eurot.
DOKTOR.
Kaks miljonit eurot ?!
ASEPRESIDENT.
Midagi selle ümber. Nagu te aru saate, panga jaoks ei saa seda isegi kahjumiks nimetada.
Palju tõsisem on varguse ja kelmuse fakt ise. Uskuge, mul saab olema väga raske
seda asja kinni mätsida.
DOKTOR.
Ma saan aru ja väga hindan seda. (Paneb rahakoti ära. Marinale.) Kallis,
ma kardan, et ma ei suuda pangale tagastada seda tühist summat. Ja millise
kavalusega küll teie vend suutis maha mängida sellise arutu hunniku raha?
MARINA.
(Ohates.) Kasiinos võib sellisest rahast ilma jääda poole tunniga.
DOKTOR.
Kuid te ise ütlesite, et ta on parim kaardimängija!
MARINA.
Kaardi jah, aga mitte ruleti. Mihhail on, meie õnnetuseks, hasartne.
ANNA.
(Erutatult.) Muide, kus ta on?
MARINA.
Tõesti, kus Mihhail on? (Vaatab murelikult ringi.) Vaata, võib-olla on
ta ooteruumis.
ANNA väljub kiiresti ja kohe ka naaseb. Tema näol
peegeldub kabuhirm.
ANNA.
Teda pole seal.
MARINA.
(Kustunud häälega.) Lasksime ta jälle käest.
DOKTOR.
Ma ei saa aru, miks te tema pärast nii mures olete? Te ju ütlete, et ta on
täiesti terve!
ANNA.
Jah, ta on terve, aga ...
DOKTOR.
Aga mida?
MARINA.
Vaadake, ta väga muretseb, et me jäime tema pärast hätta.
DOKTOR.
Ja mis siis?
MARINA.
Ja tal on maania - kogu raha tagasi võita. Aga mida rohkem ta mängib, seda
rohkem ta kaotab. Seepärast oleme viimastel nädalatel üritanud teda mitte silmist
lasta.
ANNA.
Marina, rahune maha. Ta ei saa olla kasiinos. Sest tal pole praegu lihtsalt millegi
eest mängida. Ma võtsin talt kogu raha ära, isegi mündid.
DOKTOR.
Mm ... ma kardan, et tegin vea.
Naised vaatavad küsivalt Doktorit. See tunnistab masendunult.
Ma
andsin talle laenu.
ANNA.
Kui palju
DOKTOR.
Tuhat eurot.
ANNA.
Hulluks läksite või!
DOKTOR.
(Süüdlaslikult.) Jah, hommikust alates.
Heliseb mobiiltelefon. MARINA võtab selle kotist
välja.
MARINA.
Hallo! Jah, kallis. Kus sa oled? (Kuulab kaua. Kõik jälgivad teda pingsalt. Ta
näol väljenduvad vaheldumisi hirm, lootus, pettumus, rõõm. Need muutused
kajastuvad koheselt ka teiste nägudel. MARINA lõpetab vestluse.)
ANNA.
Noh, mis?
MARINA.
Muidugi, saanud raha, kihutas ta kohe kasiinosse.
ANNA.
(Löödult.) Seda ma arvasin.
MARINA.
Ja kaotas peaaegu kõik.
ANNA.
Nagu alati.
MARINA.
(Pidulikult.) Kuid siis võitis kaks miljonit eurot! Ta kutsus juba takso
ja sõidab siia koos rahaga!
ANNA.
(Asepresidendile.) Me maksame teile kohe praegu raha tagasi. Saame kiusatusest
eemale.
ASEPRESIDENT.
Uskuge, mul on selle üle rohkem rõõmu kui teistel. Skandaal pangas, Marina süüpingis,
pealkirjad ajalehtedes ... See oleks mind hulluks ajanud.
DOKTOR.
Kõik on hästi, mis hästi lõpeb. Joome selle puhul ampanjat! (Avab pudeli ja
valab klaasidesse ampanjat.) Mille terviseks me joome?
MARINA.
Õnne terviseks!
Tuleb Mihhail, kohver käes. Teda võtab vastu
tervituste ja õnnitluste möll.
DOKTOR.
Tervitan teid, kullake. Tõsi, te vedasite mind terve päeva ninapidi ja selle
eest peaks teil pea maha võtma, aga võitjate üle kohut ei mõisteta. Teie õe
pärast annan ma teile andeks.
ANNA.
(Meest kallistades.) Kui sa vaid teaksid, kuidas me muretsesime!
MARINA.
Lõpuks me lõpetame selle õuduse. Anna talle ära (noogutades pankuri suunas)
see neetud raha.
MIHHAIL.
(Segaduses.) Mis raha?
MARINA.
Miljonid, mis sa võitsid.
MIHHAIL.
Mis miljonid?
MARINA.
Mida sa tõid. Kus need on? Kohvris?
MIHHAIL vaikib süüdlaslikult. Üllatunud oma ootamatust
oletusest, tõmbab MARINA äkitselt kohvri lahti. See on tühi.
Mida
see tähendab? Kas sa petsid meid? Sa pole midagi võitnud?
MIHHAIL.
Ei, ma võitsin! Ma võitsin kaks miljonit. Kujutad ette kaks miljonit!
MARINA.
(Kergendusohkega.) Noh, tagasta see pangale. Kus see on?
MIHHAIL.
Saad aru, ma panin need kohvrisse, kutsusin takso ja helistasin sulle. Aga siis
mõtlesin: kui mul täna juba nii veab, siis panustan veelkord. Et mitte ainult
võlg tagasi maksta, vaid et ka meid kindlustada.
ANNA.
Ja kaotasid kõik?
MIHHAIL.
Ei, mitte kõik.
ANNA.
(Ohkab kergendusega.) Jumal tänatud.
MIHHAIL.
Mitte kõik, vaid kaks korda rohkem. Saate aru, pärast seda, kui ma olin kõik
kaotanud, ma otsustasin tagasi teenida ja panin veelkord kõik va banque. Noh ja ... (Vaikib.)
ASEPRESIDENT.
Kui suur nüüd võlasumma on?
MIHHAIL.
(Häbenedes.) Neli miljonit.
Kõik on jahmunud. MARINA istub jõuetult tugitooli. DOKTOR
joob järjekordse klaasi konjakit. ASEPRESIDENT hoiab peast kinni.
ANNA.
Parem, kui sa poleks tagasi tulnud.
MIHHAIL.
Kuid ma tean väljapääsu!
ANNA.
(Väsinult.) Millist?
MIHHAIL.
Andke mulle veel vähemalt tuhat ja ma võidan kõik tagasi! Ma vannun teile!
Kõik vaikivad. DOKTOR toibub okist esimesena.
DOKTOR.
Öelge mulle, Mihhail, kas teil häbi ei ole elada sellist elu?
MIHHAIL.
Aga millist elu teie siis tahaksite, et ma elaksin? Elu, kus täna on nagu eile
ja homne on nagu täna? Lugeda igat kopikat ja säästa igat senti? Kas pole parem
riskida, panustada kõik, mis teil on, ühele kaardile, mängida va banque?
DOKTOR.
Ja kui sa kaotad? Lähed vangi?
MIHHAIL.
Mis siis ikka, mille poolest on vangla halvem kui hall argipäev ilma riskita, ilma
sädemeta, ilma teravuseta, ilma vürtsita?
DOKTOR võtab aeglaselt rahakoti ja sealt raha. MIHHAIL
sirutab rõõmsalt käe, kuid DOKTOR lükkab selle kõrvale ning pöördub Marina
poole.
DOKTOR.
Kas anda?
MARINA.
(Väsinult.) Nagu soovite. Kas võlga on kaks miljonit, või neli, või kaheksa,
või kuusteist - mis vahet seal on? Üks istumine kõik.
DOKTOR.
Aga teist väljapääsu ju nii kui nii pole. Äkki veab?
MIHHAIL haarab Doktorilt rahakoti.
MIHHAIL.
Ma tulen varsti tagasi ja kõik saab korda! Küll te näete! Ma võidan! Ma
kindlasti võidan!
Mihhail tormab rõõmsalt väljapääsu poole. Ülejäänud
vaatavad lööduna üksteisele otsa. Segaduses naised vaatavad paluvalt mehi. ASEPRESIDENT
kehitab õlgu ja pöörab pilgu kõrvale. DOKTOR laiutab käsi - ta ei saa midagi
muuta. Kõlab kummardamise muusika - mitte liiga bravuurne. Kõik neli kurbade nägudega
tegelast kummardavad ja lahkuvad kulissidesse. Ja siis lendab lavale särav Mihhail.
Ta näitab publikule kohvrit, täis äsja võidetud raha ja hakkab tantsima.
Ülejäänud etenduses osalejad kiirustavad lavale, kallistavad rõõmsalt Mihhaili
ja üksteist. Muusika kõlab nüüd reipalt ja maoorselt.
Lõpp